-
On kahju, et „Antigone” ilmus Vene teatri afišile ehk mõningase hilinemisega. Näidend, kus kõneldakse tütarlapsest, kes oma kuningast onu käsku eirates läheb matma lahinguväljal langenud venda ning ohverdab selle teoga oma armastuse ja elugi, oleks olnud üsna kõnekas 2007. aastal, mõtisklemaks südameseaduste ja riigikäskude vahekorrast. Tean, et tollasel kunstilisel juhil Mihhail Tšumatšenkol oli kokkulepe sellise lavateose sünniks ning ka nõusolek eesti näitlejannalt nimiosa mängimiseks. Võim aga…
-
Lavastuse vormistus peaks üsna hästi vastama kujutluspildile, kui oleme kuulnud märksõna „nüüdisaegne teater”: plinkivas tempos vahelduv visuaalne rida, jõnk fragmentaarsus (eitamata küll läbivat narratiivi), tugevasti võimendatud muusikaline taust ja lavaefektid (elus tuli ja vesi pluss ekraanid ja sähviv valgus), näitlejate agressiivne, kohati publiku privaatruumi tungiv mängulaad, tsitaadirohkus (Shakespeare’ist popkultuuri märkideni), kõrgpoeesia ja rämekoomika kokkusulatatus, füüsilisus, robustselt eksponeeritud seksuaalsus (kuuldavasti sattus lavastus lausa kohaliku Elu.24 portaali uudiseks,…
-
Dissonants algab juba esimestest repliikidest, kui Alma õhkab: „See suvi on täiesti erakordne!”. Tegelikult on erakordset üpris vähe. „Arst peab muudkui käima ja vaatama, kuidas inimesed surevad,” tõdetakse näidendis. „Suvi ja suits” on tõesti morbiidne lugu, kus vaimset hääbumist on veel rohkem kui füüsilist. „Pole mõtet olla seltskonnadaam, kui pole seltskonda,” leiab üks tegelane. Aga kui pole seltskonda, pole ka elu.
Suurepärase rolli pakub Tiina Mälberg Alma…
-
2012. aasta sügisel jõudis Helsingi Linnateatri suurele lavale Pirjo Toikka näidend „Armi”. Kuluaaridest oli kuulda, et näidend ja lavastus sündisid suurte raskustega, mis on ka arusaadav, arvestades kõiki perekondlikke ja ärilisi huvisid. Milko Lehto lavastus on tänuväärne kultuurilooline õppetund, sest annab üsna hea ülevaate Marimekko mustrite ja töömeetodite ajaloost, ent seejuures üsna ühekülgse pildi Armi Ratiast (Riitta Havukainen) endast, keda on kujutatud enesekeskse alkohooliku ja rongaemana.…
-
Rahvusringhäälingu Raadioteatri näitlejaauhinna tänavune laureaat on Hans Kaldoja. Oma mitme aastakümne pikkuse näitlejatööga on ta pälvinud raadiorežissööride usalduse: rahvusringhäälingu fonoteegis säilitatakse praegu ligi 700 Hans Kaldoja osalusega helisalvestist, kuhu kuulub 130 kuuldemängurolli, 62 viieosalist järjejuttu, 116 „Meelejahutaja” sketši, arvukalt õhtujutte ja luulesaateid.
Hans Kaldoja lõpetas 1969. aastal Draamateatri õppestuudio. Aastatel 1965–1992 töötas ta näitlejana Eesti Draamateatris, hiljem on olnud vabakutseline näitleja. Auhinnaga seotud auaadress anti Hans Kaldojale…
-
„Hansu ja Gretet . . . .” mängitakse enamasti keset päeva hämaras saalis, ent pehmed istepadjad ja õrna valgusega lambid annavad edasi videvikutunni meeleolu. Suitsutare asemel on teatrihoone ja koldetule asemel prožektor, kuid mõte on sama – ja see on asi, mida tasub hoida. Loodud keskkond on hubane, kuid hämaram meie harjumuspärasest maailmast. Lavastuse esialgses tutvustuses, mille leiab Kirsten Simmo arvustuses lasteteatri jälgijate blogis,* on öeldud ka seda, et…
-
Milliseid teemasid käsitletakse Jaan Toominga kahes lühinäidendis, mis sa lavale tood?
„Penskarites” ja „Papa Karlas” avaldub toominglikkuse põhituum: põlgus haleda maise elu vastu, müstilised ulmad ning tingimata lahkumine paremasse ja kaunimasse maailma. See peab olema võimalik! Mõlemas lühinäidendis tegutseb kaks tegelast: mees ja naine. Mõlemat naist kehastab Ursula Noor, kes on ka lavastuse kunstnik ja plakati autor. Mõlemat meest mängib Peeter Piiri. Nii Noor kui ka…
-
Rohkem kui ajalugu ja sõjateema on lavastajat huvitanud noorte inimeste hingelised üleelamised olukorras, kui nad on silmitsi igavikuliste väärtustega, elu ja surmaga. Seda võimaldab tegelaste asetamine äärmuslikku olukorda, kui nad peavad surnud ja külmunud sõdureid lahti sulatama, et nad vanematekoju transportimiseks korda teha. Surma painav kohalolek annab elule hoopis teistsuguse tähenduse, avab inimese loomuomadused. Siis selgubki, et inimese eetilise väärikuse kaotamine (siin langenud sõdurite kuldhammaste omastamine)…
-
1.
Ülim viis teatrilaval aus olla on olla ise, „mängida” iseennast, tegeleda mitte näitekirjaniku väljamõeldud, vaid omaenese reaalsete probleemidega, ning loota, et need ka publikule korda lähevad. Või siis müüa vaatajatele koos lahendusega maha ka oma probleemid. Milliseid probleeme lahendatakse kahe meie juhtiva avangardteatri nimetatud uuslavastustes?
„Iga eht südamelöögi” kavalehe tekstis räägitakse elust ning selle vahetu kujutamise võimalikkusest teatrilaval, nimetades meie argist eksistentsi muu hulgas üldistavalt „rutiinseks, väsitavaks,…
-
Nukud ja vähemused. Tean, et ka paljudele Eestis nukuteatriga seotud inimestele pole võõras Little Angeli teater, üle 50aastase aukartust äratava ajaloo ja laialdase kuulsusega väike nukuteater. Suurest populaarsusest annab tunnistust ka see, et enamasti on nende etendused välja müüdud, ning usun, et kui ma poleks mujale jõudnudki, oleks Londonis käik olnud ikka asja eest. Teatrisaal näeb välja nagu ümberehitatud vana kabel: kõrge kumer lagi, seintel kinniehitatud…
