-
„Kirke”. Martsi lavastuse puhul ei settinud tõepoolest välja ühtset narratiivilõnga, otsad jäeti publikule lahti, et see saaks neid vastavalt oma arusaamisele ja maailmakogemusele sõlmida ja põimida. Küll aga joonistati kehaga ruumi, seda väga plastilise ja sisemiselt pingestatud liikumiskeelega. Okasroosikese lossi mustas saalis oli oskuslikult lahendatud fookuse suunamine: tantsija liikus aeg-ajalt hetkiti peatudes mööda valgusvoogusid, tõmmates vaataja tähelepanu kord ühele, kord teisele liikumismustrile ja kehapiirkonnale. Valgus ja…
-
Parimates aastates meesnäitlejad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste naudivad kolmnurkset partnerlust silmanähtavalt, nakatav mängutuju ja mõnus muie suunurgas juba esietendusel on hea märk. Osalahendused on selles mõttes põnevad, et üpris osavalt loovitakse võimalike stampide vahel, ent hetkiti näitlejad justkui tsiteeriksid teadlikult mõnda rolli oma pikalt ja rikkalt loometeelt, kaugemast või lähemast minevikust. On kummaline ja seejuures ootuspärane, kuidas Uku Uusbergi puhul tekib sama tunne…
-
Kas tegemist on pigem demonstratsioonesinemisega või lähevad valmivad tekstid ka mingil kombel kasutusse?
Pigem ikka demonstratsioonesinemisega. See, kuidas kirjanik midagi kirjutab, on ju enamasti kaetud salapäraga. Teosed sünnivad, ent kuidas, on müstika. Tihti räägitakse inspiratsioonist. Avalikul kirjutamisel tahan ühendada kirjutajad ja publikust tuleva inspiratsiooni. Ideaalis peaks olema tegemist meeleoluka ettevõtmisega nii vaatajatele kui ka kirjutajatele. Publik saab näha üht moodust, kuidas kirjutada, kirjutajatele tähendab see aga…
-
Värskes lavastuses „Kosmos” on olemas aga nii sisukas õhtumaise vaimu seisu avamine kui ka hästi esindatud Tafitšukile omane peen pilamisanne ning need osised on omavahel heas tasakaalus. Usutavasti pole selle juures väike Liis Lindmaa mõju, kes kahtlemata on tark näitlejanna. „Kosmos” on noorte inimeste eraeluline pihtimus, ekshibitsionism, moodne „Stseenid ühest abielust”. Võlub Von Krahli teatrile traditsiooniliselt omane vahetu isiklikkus. Tehakse oma elusat asja, mitte ei etendata,…
-
Arvestades kitsast etteantud raamistikku, mõjub „Näha roosat elevanti” vägagi omapäraselt ja värskelt. Tegu on lummavalt ja lennukalt areneva suhtekolmnurgaga, mis suubub ootamatult praktilisse ja argipäevasesse diskursusesse. Näidendi üldmulje on siiski üheselt masendav. Kuna loo üks põhipunkt on surrogaatlapse hankimine, siis võib üldistavalt öelda: „Roosa elevandi” atmosfääris ongi võimalikud ainult surrogaatlapsed – või täpsemalt küll ainult surrogaatvanemad, sest egas veel sündimata lapsed milleski süüdi ole. „Sa ei…
-
SÕNALAVASTUSTE ALAL
Žürii: Ivika Sillar (esinaine), Katri Aaslav-Tepandi, Sven Karja, Monika Larini, Jaak Allik, Madis Kolk, Peeter Raudsepp.
Lavastaja auhind
Madis Kalmet – lavastus „Ukuaru” (Ugala).
Lauri Lagle – lavastus „Suur õgimine” (teater NO99).
Ivar Põllu – lavastus „Vanemuise biitlid” (Tartu Uus teater).
Uku Uusberg – lavastus „Karjäär” (Vanemuine).
Ingomar Vihmar – lavastused „Birkenruh’ episood” (MTÜ Tuulekell) ja „Kontakt” (Eesti Draamateater).
Kunstniku auhind
Vladimir Anšon – kujundus lavastustele „Nelipühad” (Eesti Draamateater) ja „Onu Vanja” (Theatrum).
Laura…
-
Ministrile esitatud etenduskunstide valdkonna teesid.
1. Riikliku tegevustoetuse eraldamisel erisuguses omandivormis tegutsevatele etendusasutustele lähtutakse allvaldkonna ja kultuuriministeeriumi koostöös välja töötatud ja ennast praktikas õigustanud AITA-põhisest rahastamismudelist ning halduskulude toetamisest ruutmeetripõhiselt. Samuti järgitakse töötasu kokkuleppeid kutseühingute ja vabariigi valitsuse vahel.
2. Etendusasutused lähtuvad piletite hinna väljatöötamisel eesti keskmisest palgast ja regionaalsest palgatasemest, pidades silmas Eestile optimaalset, mitte vähem kui kaheksasada tuhat külastust aastas.
3. Riik rahastab etendusasutusi 3–5aastaste otsustena ning…
-
See köök ja need asjad seal on pärit ajastuliselt meie minevikust, kuigi võib-olla mitte meie maailmast. Toimub ju näidendi tegevus Iirimaal ja kuigi objektid laval – nt kamin, kraanikauss, lamp – kuuluvad üsna arusaadavalt Briti saarte juurde, siis mitte päris. Sealsamas kõrval seisab tuttav punane gaasiballoon kirjaga „Propaan”. Kõik see kokku loob meeleolu, mis on peaaegu omane, peaaegu võõras. Täpselt sama kehtib mitmel moel ka Karol…
-
Kuidas sa oma lavastusi kirjeldad, mis see on, mida lavalt näeme?
„Lulu ja Maru” puhul on tegemist killukesega ühest maailmast ning publikul on võimalik seal kummitusena olla ja toimuvat jälgida. Ehk siis, tegelen palju kogemisteatriga. Ma ei ava mingeid mõisteid ega tegele ühiskonna probleemidega, mulle on oluline lavastusest saadav kogemus või kunstiline elamus, mis tekib vahetult, ilma analüüsita.
Kes sa praegu oled, kas koreograaf, tantsija, lavastaja,…
-
Seega said iiri painest vabad teatriteadlikud vaatajad enne esietendust mõlgutada mõtteid hoopis põletavamal teemal: kas üldse või kuidas asetub „Üksildane lääs” Vanemuise mõnevõrra räsitud hooaega; hooaega (nagu just esietenduse eel selgus), mis jääb draamajuht Urmas Lennukile omal soovil nii teiseks kui ka (esialgu) viimaseks; hooaega, kust küll vaevalt mõni uuslavastustest pääseb raamatusse „Sajandi sada sõnalavastust”, ent mis on andnud tunnistust katsetamisaltist (ja seega ka riskialtist) loomingulisest…
