-
Meeskõrvalosa auhind
Mait Malmsten – junkur Magnús Sigurðsson lavastuses „Islandi kell” ja Andrei lavastuses „Kolm õde” (Eesti Draamateater).
Naiskõrvalosa auhind
Tiina Tauraite – Teenija lavastuses „Lillede keel” (Von Krahli teater).
Sõnalavastuste žürii eriauhind
Teatri NO99 dramaturg Eero Epner – teatri ideede generaator, mõtestaja, sõnastaja ja kuvandi looja.
Sõnalavastuse muusikalise kujunduse või originaalmuusika auhind
Kaspar Jancis – originaalmuusika lavastusele „Faust” (VAT-teater).
Liisa Hirsch – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele „Islandi kell”, „Kolm õde”, „Uus elektriline…
-
Niisiis, kui mängime lastele ja noortele, külvame tohutul hulgal potentsiaali ning pakume vahetut avastamisrõõmu kõiges: rohkem rõõmu, naeru, uudishimu, ootamatuid pöördeid ja tajunihkeid, kaastundepisaraid, imet ja sisseelamist. Veel rohkem seda „midagi”, mis tähendab olla elus.
Ühine kampaaniaga „Vii laps teatrisse juba täna!”, et tähistada ülemaailmset laste- ja noorteteatri päeva.
Kes loeks kokku need õunad seemneis, mis oleme külvanud?
Yvette Hardie on rahvusvahelise lastele ja noortele mängivate teatrite organisatsiooni ASSITEJ…
-
Lavastuse idee on maitsekalt kokku sulatatud lühikese, ent lööva tekstiga ning nappide, ent jõuliste mitteverbaalsete kujunditega. Kas või kilekotid, millest Valgre/Autor esialgu võtab välja sületäite kaupa medaleid, aukirju ja karikaid, ühes järgmises lõigus aga tassib tühje pudeleid. Nii antakse edasi tema võimaliku saatuse maksimaalselt avar diapasoon. Või vana transistorraadio kasutamine mitmel mittesihtotstarbelisel eesmärgil: plaskust malekellani. Mis, tõsi küll, Valgre saatusega ei haakunud.
Tore on seegi, et ükski…
-
XIX sajandi klassikas oli balletil rangelt kaks osa: tegevust edasi viiv kokkuleppelistest žestidest koosnev pantomiim ja seda kaunistavad tantsunumbrid. XX sajandi koreograafid püüdlesid selle poole, et tants oleks ainukeseks väljendusvahendiks, ükskõik mis autoril ka öelda poleks. Seejärel hakkasid vaikselt eluõigust nõutama uut tüüpi lavastused, kus elul ja tantsul, argisel ja üleval on raske vahet teha. Tegemist oleks nagu pantomiimi ja tantsu kokkusulamisega, mis jutustab, kirjeldab ja…
-
Räägime hoopis Siim Tõniste, Jaak Sapase, Eike Ülevainu ja Kadri Põlluveeru lavastusest „Tõlgitud”, sest see on rääkimist väärt. Autorid ei ole kartnud ette võtta teemat, mis äkki ei olegi „uudne, kontseptuaalne ja maailma muutev”, vaid võtnud paljudele tuttava probleemi endale pihku ja heitnud peast mõtted, ega ometi kedagi jäljendata ega kellelegi liiga sarnaneta. Juba selline lähtepunkt on väga sümpaatne, ammu juba on läinud tüütuks see tohutu…
-
Vaataja ees rulluvad lahti etüüdilikud episoodid, kõik tähistamas mingit laadi suhtlemist või selle aspekte. Näeme naiste-meestevahelisi emotsionaalseid ja füüsilisi kokkupuutepunkte, inimestevahelisi valujooni, läheduse otsinguid, mille teokssaamist „kesk külma talve” annavad humoorikalt edasi naistantsijate retrolikult šikid kasukad ja karvamütsid. Zuga seekordne lavastus on, kahtlemata, füüsiline, ent mitte tingimata niivõrd tantsuline. Teineteise mitmeti kompamine on motiiv, mis kandub tervikuna läbi kogu lavastuse: on ilusaid ja õrnu hetki, koomilisi,…
-
Kuidas iseloomustate Georgi Tovstonogovi õpilase lavastamislaadi?
Nagu öeldud, armastab Erenburg teha etüüde. Rollid sünnivad koostöös näitlejatega. Ta ei salga, et etüüdidega võtab ta näitlejatelt ideid ja viib need ellu oma lavastustes. Tema suurim eripära ongi ehk see, et ta pole tekstitruu, see teda ei huvita. Mida lühemalt ja löövamalt saab mõtte edasi anda, seda parem.
Erenburg on lavastanud ka klassikat, ent ta on alati aus ja ütleb…
-
Kui Urmas Oti enamiku raamatute aluseks on tema televisioonis tehtud intervjuud, siis vestlus Kalju Haaniga ei ole kunagi teleekraanil olnud, need kolm jutuajamist olidki tehtud eesmärgiga anda välja raamat. Mitmetel põhjustel lindistuste raamatuks vormistamine venis, kuni jõudis eelmise aasta lõpul põhiliselt teatrimuuseumi töötajate jõul lugejateni. Nii ei saanud Urmas Ott kirjapandud tekstiga ka enam tutvuda. Raamat ilmus Kalju Haani 75. sünnipäeva puhul ja Urmas Oti mälestuseks.
Mul…
-
Sõnateatri traditsiooni jaoks, mis on elu kopeeriva kunsti ja abstraktse kunsti tinglikus vastanduses hoidnud oma realismilembusega alati pigem esimese kaanoni poole, leidub luules nii vormi- kui ka sisutasandil liiga palju teatritehniliste vahenditega laiadele massidele jälgitavaks, mõistetavaks ja nauditavaks lavakunstiks konverteerimatut tinglikkust ja hullust. Meie draamalava on palju kainem ja turvalisem koht, kui paljudele asjaosalistele tunnistada meeldiks – luule esitamine teatri pähe tundub seal sama kohatu kui…
-
Lavastus oli traditsiooniline, mis peaks siinsele lugejale olema arusaadavalt selge mõiste. Lindilt kõlas meeleline saksofon, näitlejad nõksutasid endid graatsiliselt ja rääkisid teksti, nagu sellel oleks mingi teine mõte veel, ent riideid seljast ei visatud. Publikuks olid peamiselt koolilapsed (sellest ka varane algusaeg), kes tutvusid nii kodulinnast võrsunud klassiku tekstiga. Etendus oli õnneks lühike ning pälvis huvi kui fenomen, millel kunstiga suurt pistmist pole. Ümisesin endamisi Velvet…
