-
Septembris Tallinnas Telliskivi loomelinnakus avatava uue teatrikeskuse Vaba Lava esimese hooaja põhiprogrammi konkursile laekus väiketeatritelt ja vabatruppidelt kokku 65 avaldust. Vaba Lava kaks kuraatorit, dramaturg, stsenarist, teatrikriitik ja -produtsent Oleg Lojevski Venemaalt ning eesti teatrikriitik ja -teadlane, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk valisid välja 13 projekti. Konkursile laekunud taotluste seas oli ka 16 projekti välismaalt: Venemaalt, Taanist, Saksamaalt, Poolast, Prantsusmaalt ja USAst. Vaba Lava…
-
Teatrikeskuse Vaba Lava avahooaja 2014/2015 põhiprogrammi konkursile laekus väiketeatritelt ja vabatruppidelt kokku 65 avaldust, millest valisite välja kolmteist projekti. Milliste põhimõtete järgi koos kuraator Oleg Lojevskiga valiku tegite?
Pärast avalduste laekumist pakkusime kõigile osalejatele võimaluse tulla oma projekti meile tutvustama, sest alati võib paberil jääda midagi abstraktseks ja arusaamatuks. Umbes pool taotlejaist seda võimalust ka kasutas. See polnud küll valikuprintsiip – lõppvalikust on näha, et neid, kes…
-
„Lõvi talvel”: lavastaja Lev Erenburg (Venemaa, Peterburi), produtsent R.A.A.A.M
„Mikiveri tagi”: lavakunstikooli XI lennu grupitöö
„. . . . and Blue”: lavastajad Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik, produtsent Fine 5
„Wild Place :: MOUNTAIN”: lavastajad Külli Roosna ja Kenneth Flak, produtsent Sõltumatu Tantsu Ühendus
„Minu kujutis peeglis”: lavastaja Gerda Kordemets, produtsent Re-Marketed Gods
„Alus väljub täpselt kell kaheksa”: lavastaja Margus Prangel, produtsent Ideetrust
„Eesti ajalugu”: lavastaja Mart Kase, produtsent Mõte
„Short-term”: lavastaja ja produtsent Semjon Aleksandrovski…
-
Teater on lugude jutustamise paik. Sellest ta ei pääse. See võib ju tunduda tüütu ja ärakulunud: oh, kõik need lood! Nad on ju tuhat ja kümme tuhat korda juba räägitud. Tahaks midagi uut. Jah, muidugi. Aga see uus on ikka üks lugu. Vähemalt teatris. Seda teeb seal aeg. See eriline teatri aeg, mis on korraga väga lühike ja väga pikk. Need paar-kolm tundi lendavad muidu elus…
-
John Hodge’i „Kollaborandid” on Eesti Draamateatril ja Merle Karusool muidugi õige valik: komöödiana parimal juhul süsimust, teemalt säärane, mis Eesti ajaloohuvilist vaatajat tõmbab küll. Kuigi, jah, mõne siinse autori käe alt libiseks ehk kuratlikum Stalin – eks tegelikult osaliselt sama trupiga lavastas ju ka Kasterpalu Unduski „Boulgakoffi”, mida ma küll pole laval näinud, see-eest kunagi lugenud.
Minu teatri-Stalini kogemus on – kahjuks teleteatrist – „Meistriklass” Tõnu Kargiga,…
-
– „Khlaus, khann ihh dain moofa haaben?”
– „Vas villst du denn maahhen, Noorbert?”
Seda VIII klassis saksa keele tunnis õpitud dialoogikatket – korralikult kaashäälikuid rõhutades (et kujuteldav küünlaleek suu ees ikka ära kustuks) ja vokaale venitades – sai korrutatud gümnaasiumi lõpuni ja veel ülikooliski klassikaaslastega kohtudes, tervituse asemel. Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve lavastuse „Santa Muerte and the Sun” esimest stseeni vaadates meenus see kordamisega sisust tühjaks…
-
Hendrik Kaljujärve muusikat lavastusele „Santa Muerte and the Sun” („Surmapühak ja päike”) võib nimetada elektrooniliseks heliinstallatsiooniks ning omamoodi kuulamiselamuse võib sellest saada ka lavastuse visuaali nägemata. Vastavalt kuulaja kujutlusvõimele ja fantaasiarikkusele muidugi. Aga miks just „heliinstallatsioon” ja mitte mõni muu määratlus?
Tänapäeva arvutiprogrammid (ja/või workstation’id) võimaldavad muusikaloojal arhitektina üles ehitada pikki ja staatilisi kõlapannoosid, seada neid kohakuti ning panna neid vajadusel elektrooniliselt ka sisemiselt pulseerima. Varem nimetati…
-
„Kadunud sõbra juhtum” on õnnestunud teos ja seda kolmel põhjusel: lavastust iseloomustavad lihtne ja järjepidev poeetiline võttestik, eranditult suurepärased näitlejatööd ja julgus tunnistada, et kõneldakse millestki, millest suurt midagi ei teata.
Vikont Rainer (Gert Raudsep) on murest murtud. Ta sõber on juba mitu päeva kadunud. Tema vastas istuv politseiuurija (Marika Vaarik) aga peksab segast, kombineerib taro, Tallinna ja tähistaeva kaarte, lootes oma naiselikku vaistu rakendades jõuda sõbra…
-
Kui lavastus lavalt kaob, siis on kõik kadunud. Isegi „Ainsa ja igavese elu” (1996–2001) puhul, millest ETV on teinud igati kvaliteetse salvestuse. Juba fakt, et selle esimest ja teist vaatust mängiti eri ruumides ning vahepeal sai päris pikalt keskaegseid treppe pidi ronida, ei paista selles välja. Nagu seegi, et üsna pikka aega sai publik näha ainult teist vaatust (remondi tõttu). Usun, et praegugi on nende eestlaste…
-
Kui väga armastatud näitleja Einari Koppel 1978. aasta oktoobris ootamatult suri (insulti, mis päästis ilmselt ta vähiga kaasnevatest suurematest piinadest), oli nüüd, 35 aasta hiljem, temast elulooraamatu kirjutanud teatrikriitik ja -uurija Rait Avestik nelja-aastane ja käis Tartu Ropka tee lasteaias. Aasta enne Avestiku sündi oli Koppel Kaarel Irdi juhitud Vanemuise tolmu oma kingadelt pühkinud, et siirduda Voldemar Panso juurde Draamateatrisse. Mul Avestikust kuus aastakäiku vanema pealinnapoisina…
