-
Küll räägin ma aga kriitikavormist, mis piirdub „ilusa” ümberjutustusega ning üritab seejuures näida millegi enamana. Andke andeks, kirjutajad, aga selline ümberjutustav arvustustegevus on ebaaus, tüütu ja padumõttetu. Miks seda teha? Miks on vaja paljundada subjektiivseid ümberjutustusi asjadest, mis on kõigile vabalt ja lihtsalt kättesaadavad? Saan aru, kui käiakse vaatamas midagi, mis on kauge ja ligipääsmatu ning siis seda reisikirjalikus formaadis edasi antakse – tõesti, on ju…
-
Klassikaliste teoste muganduste puhul on alati huvitav originaali ja selle tõlgenduse tasakaal. Algatuseks võikski esitada üldistava küsimuse: millisel moel ja määral sisaldab Mäeotsa „Fanny ja Alexander” Bergmani meelelaadi ja maailmatunnetust?
Sümpaatne, et Mäeots pole Bergmani lugu lihtsalt kopeerinud, vaid on otsinud oma lähenemisnurka, võimendades nii algse loo mõnd endale olulist aspekti. Teadlik distants võetakse mu meelest kohe lavastuse alguses – lavasügavuses kumab rõõmsalt sagiva Ekdahlide perekonna taustal…
-
Kui rääkida repertuaariteatritest, siis praegu käivad asjad nii: teatris tuleb kokku väike rühm asjatundlikke inimesi, kes joonistavad kokku lähemate kuude, poolaasta või koguni kogu hooaja „sõiduplaani”, mille kohaselt siis teater etendusi annab. Sõltub teatrist – mõni töötab pikalt ette, mõni toimetab lühema vinnaga, sest nii on mugavam. Igav ja ettearvatav. Hoopis jumekam on idee, et teatrid võiksid loobuda regulaarsest mängukavast. Igal õhtul enne etenduse algust koguneb…
-
Lugesin hiljuti üht vana anekdooti.
– Ega te ei tea, kus Mona Lisa on?
– Mona Lisa on maal.
„Dussaert’i kaasus”, Tallinn, Kumu auditoorium. Lavale astub Pärnu Endla teatri näitleja Kaili Viidas. Laval on laud, mõned raamatud, märkmik, projektor. Projektoriga on jama – alati ju on, vähemalt nii meenub ülikooliaegsetest loengutest. Viidas tutvustab „meile vähetuntud kunstnikku Philippe Dussaert’i”, peamised kunstnikuga seotud sündmused leiavad aset XX sajandi viimastel kümnenditel. Viidas…
-
Ruum oli veider – segi vaesus, luksus
ja tuleviku vari tantsis laes.
Juhan Viiding, „Need”
Heidi Sarapuu kultuuriloolised autorilavastused Variuses on komponeeritud äratuntavalt isikupärase käekirjaga, neid järjepidevalt vaadeldes tekib üks pikk sihikindel teekond, mis alanud 1987. aastal. Sarapuu lavatekste iseloomustab muu hulgas teadlik lõpetamatus, jäämäe-printsiip: seitse kaheksandikku eeltööd, mis äratab ridadevahelisi tagamaid tundvas publikus assotsiatsioone („Laborant Viidingus” näiteks Juhani napid viited Viivile ning onu Märdile), üks kaheksandik…
-
Hämmastavalt tundmatu USA autori Patty Gideon Sloani 1967. aastal kirjutatud „Algused” ei järgi piibli süžeed ega parodeeri selle tegelasi. Selles otsitakse maailma ja inimese loomise alternatiivskeeme, aluseks valem: „mis oleks juhtunud kui . . . .”. Mitmus näidendi pealkirjas pole juhuslik. „Ma pidin peast ikka täiesti soe olema, et teile oma tahte andsin,” toob Jumal välja ühe inimarengu kvaliteedi varuvõimaluse.
Jehoova kannab näidendis Willy nime, Eeva asemel on Meg ja…
-
„See ei olnud ju vale õige otsus,” küsib Katrin Pärna tegelane enesekindla kahtlusega oma armukeselt (Janek Joost), kes alles püüab end ulmast välja, reaalsusesse tirida. Hetk varem on naine oma abikaasale petmise üles tunnistanud. „Zebrat” võib üsna kergelt samastudes vaadata kui lugu ummikusse jooksnud abieludest ja lohutuse otsimisest uue inimese sülelusest, kuid Martin Alguse ehk liigagi korralikult dramaturgiareeglitele toetuv suhtedraama pole siiski lavastuse huvitavaim osa. Pigem…
-
Milles seisneb „KorFesti” omanäolisus teiste etenduskunstide festivalide kõrval?
„KorFestil” näitavad oma töid tulevased koreograafid, kes on õpinguid parasjagu lõpetamas. Tänavu on lõpetajaid varasemast rohkem, lavastused on väga eri- ja omanäolised. Festivaliga avatakse ametlikult ka Tallinna ülikooli uus 60 kohaga black-box, TLÜ teater Stella.
Kuidas mõjutab uue teatrisaali valmimine festivali?
Tudengitele annab oma saal paremad töötingimused. Varem on „KorFesti” etendusi näidatud Kanuti gildi saalis, kus prooviaeg on väga piiratud. Nüüd…
-
Kuidas sai alguse teie koostöö Eesti Rahvusballetiga?
Toomas Eduriga kohtusime esimest korda juba aastaid tagasi tantsijatena, kui ta esines La Scalas. Teistkordsel kohtumisel oli temast saanud Tallinnas balletijuht ning Estonia trupp andis Veneetsias „Pähklipurejaga” oivalisi külalisetendusi. Koostööni jõudsime, kui andsin plaadi oma töödega ühele meie mõlema sõbrale ja tema viis selle omakorda Edurile. Muidugi on balletijuhi laual tuhandeid selliseid pakkumisi, aga seekord mul vedas: ta vaatas La…
-
Taas on vaatajal võimalus minna Estoniasse teadmisega, et näha saab nüüdisballetti – etendub Gianluca Schiavoni „Medea”. Selle balletilavastuse visuaalselt stimuleerivates dekoratsioonides, kostüümides ja mõistagi liikumiskeeles on piisavalt nüüdisaegset, ent seejuures on hoitud kinni draamaballeti vormist, sisuline lähenemine on narratiivipõhine ja sisu lähedane VIII sajandil eKr Antiik-Kreekas levinud müüdiga. Üldjoontes võib kõigile asjaosalistele teha sügava kummarduse, tehtud töö on läbimõeldud ja kvaliteetne, küll aga kerkib küsimus, kas…
