-
Ometi oli neljandal etendusel (10. juulil) Jäneda Pullitallis üle poole saali tühi. Võib ehk oletada, et 1944. aasta sõjasündmused ei tõmba inimesi suveteatrisse. Kes kardab masendust ja laipu, kes pelgab taaskordset propaganda-annust. Võin kinnitada, et midagi sellist tolles lavastuses pole, küll käib jutt aga tõsistest ja tänapäevalgi meile väga olulistest asjadest: oma tee ja tõe otsimisest ning selle juures ausaks ja inimlikuks jäämisest ka kõige keerulisemates…
-
Juhan Liivi sünnist möödub tänavu 150 aastat ja surmastki sai mullu juba sajand. Ühtegi inimest, kes oleks Liivi oma silmaga näinud, enam elus pole. Sealsamas Alatskivi kalmistul on küll tema hauasammas ja kõik teavad kuulsat lugu Liivi pintsakust, aga oled sa ikka kindel, et Liiv pole kellegi väljamõeldud ja pikka aega osavalt genereeritud müütiline tegelane?
Urmas Vadi, „Kus sa oled, Juhan Liiv?” autor ja lavastaja: Ei arva.…
-
Kõige ustavama segmendi moodustavad need, kes on võtnud nõuks vaadata ära kõik sellel korral pakutavad lavastused – seega festivalipassi lunastanud. On aga neidki, kes näinud varem ära kõik eesti lavastused ning keskenduvad seepärast välismaistele külalistele. Või siis hoopiski need, keda välismaalased üldse ei huvita, küll aga näevad nad „Baltoscandalis” väärt võimalust kodumaiste lavastuste nautimiseks. Paljusid piirab ajanappus: Rakverre saavad nad tulla vaid üheks-kaheks päevaks ja ahmivad…
-
Kui asjad on korras, on ühest küljest väga lihtne, teisalt aga mõnevõrra tüütu „Baltoscandali”-laadsetel festivalidel käia. Laias laastus on „Baltoscandal” koosnenud ideede, kontseptsioonide esitlustest (ja tihtipeale väga meisterlikus esituses), kus kombitakse piire vaatajas, etendajas ja nende vahel. Talletunud on sealt väga põnevaid mälupilte ja kogemusi lavalisest tegevusest või eriilmelistest seisunditest, kuid maa(ilma)parandusse, ma kardan, sellise teatriga suurt asja ei ole. Küllap pole sellist eesmärki Priit Raual…
-
2014. aasta „Baltoscandal” tõi mind korraks tagasi lapsepõlve lummusesse. Maagia kui fenomeniga tegeles kõige otsesemas mõttes Anne Jureni ja Annie Dorseni „perfonksel” „Magical” ehk „Maagiline”. Lavale ilmub provokatiivse pilguga daam, kes alustuseks trikitab köögitarvikutega. Seejärel lõikab kääridega ennast riietest lahti, oleks sügavamalegi puurdunud, aga nahk avaldab vastupanu. Siis esitab alasti artist maskuliinsusest purskuva rokkstaari rituaaltantsu. Seejärel hakkab Anne oma kehaavaustest kõiksugust kraami välja sikutama.
„Magicali” muudab iseäranis…
-
Ingri Midgard Fiksdal & Ingvild Langgård & Signe Becker „Night Tripper” ehk „Öömatkaja”. Sõitsime festivalibussiga teadmata suunas päris kaua ja meid väljutati pimedasse männimetsa. Tekkis teejuht ja sai veel tükk maad samblas sahistada. Lõpuks jõudsime lagendikule ja viskasime end külili, samal ajal kui kaks naist seljad vastamisi õõtsuma hakkasid. Taustaks akordion ja veel mingid pillid, mis endast võimalikult ebamaiseid helisid välja lõõtsutasid. Veidi eemal toimus veel…
-
Selleaastane kaasamislavastus oli Ana Borralho ja João Galante „Atlas Rakvere”, kus sada virumaalast neile kõige olulisema öeldud said: „Kui üks õpilane, kes tahab saada näitlejaks, häirib paljusid inimesi, siis kaks õpilast, kes tahavad saada näitlejaks, häirib rohkem. Kui kaks raamatukoguhoidjat . . . . jne” Kahjuks ei suudetud meelitada lavale piisavalt laia läbilõiget ühiskonnast, mistõttu jäi portugallaste lavastuskontseptsioon täiel määral realiseerimata. Ehk on ka eestlased poliitiliselt liiga väheaktiivsed, et…
-
Hilisema kursusekaaslase Jaanus Orgulase kutse viis teatrihuvilise noormehe Moskvasse, Lunatšarski-nimelisse riiklikku teatrikunsti instituuti (GITIS), mille lõpetamise järel suunati eesti kursus (sh Ita Ever, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Ervin Abel, Jaanus Orgulas) Tallinna Riiklikku Draamateatrisse näitlejaks. Kuid huvi lavastajakutse ja muusika vastu viis Lembit Antoni uuesti Moskvasse GITISe kõrgematele režissööride kursustele ning aastatel 1963–1966 avanes tal võimalus töötada Moskva Estraaditeatris. Lembit Anton on töötanud pea…
-
Lummavalt siiras ja südamlik Helmi Puur oli erakordse andega kunstnik. Publiku poolt jumaldatud ja armastatud, tõi ta balletikunstile arvukalt uusi sõpru. Lõpetanud 1953. aastal Leningradi Vaganova-nimelise balletikooli, sündis köitva isikupära, hingestatud väljendusrikkuse ja laitmatu tantsutehnikaga interpreet. Klassikalise tantsu väljapaistva meistrina lõi ta lisaks Odette-Ottilie kaksikrollile „Luikede järves” terve rea unustamatuid lavarolle ballettides „Ebapeig” (Beatrice Rasponi), „Tiina”, „Bahtšissarai purskkaev” (Maria), „Esmeralda”, „Chopiniana” (Sülfiid), „Straussiana” (Armastatu), „Giselle”, „Romeo…
-
Ma oleksin pääle esimest vaatust ära läinud. Ma vist olin teises kohas kui ülejäänud publik, lubatud etendus jäi ära. Jah, ma nägin, et selle nimel on tööd tehtud, füüsiliselt ja nii, investeeritud-panustatud. Aga ma tean paari lavastajat, kes oleks nädal enne etendust (aga ma ju ei käinud esietendusel!) vaadanud ja öelnud: ei, seda me inimestele näidata ei või. See on traagelniidirägastik, mitte lavastus. Muidugi: kui kõik…
