
Von Krahli teatris etenduv lavakunstikooli tudengite „Vahe aeg“ on küll ebaühtlane ja üritab eelmise lennu varjust pääseda, kuid süstib ka usku meie teatri võimekasse järelkasvu.

Molière on mõistagi võluv võllaroog, kelle naeruväärsete eputiste galantne, ent armutult satiiriline galerii võib ajada publiku kimbatusse.

Ivo Uukkivi ja Martin Kõivu duett on viimse detailini lihvitud, nende teineteisetaju tundlik ja paindlik ning arusaam tekstist sügavalt läbi tunnetatud.

Inglise näitekirjanik Ben Lewis: „Mõistan, miks populistlikud liikumised haavatavaid inimesi ligi tõmbavad. Need organisatsioonid tuginevad inimestega sideme loomisele, mitte niivõrd ideoloogiale.“

Elmo Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub.
Teatrite rahastuskorra täpsustamise puhul kehtib loodetavasti ühe kunagise lavastuse pealkiri „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp“.

„Leviaatani“ suurus ei seisne pelgalt show mastaapsuses ja sündmusväärtuses, vaid esteetilises plaanis ka selles, kui mitmes katseklaasis seekord paralleelseid reaktsioone korraldati.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.