
Lavastaja Gerda Kordemets on avanud Iris Murdochi teose lavaletoomisega ukse, mida loodetavasti ei suleta niipea.
Kirjapandud sõna ei eksita miski, isegi mitte helikujundus, milleks on aeg-ajalt õhku paiskuv raadiomüra, inimliku kommunikatsioonivõimetuse tühjus.

Tarmo Tagametsa lavastuses „Sina maga, mina pesen nõud“ segunevad reaalsed ja väljamõeldud mälestused, praegune maailm põrkub endise või kaduvaga.

Katariina Undi lavastuses ei jäeta vaatajale ühtki õlekõrt, üksteise ribadeks rebinud tegelased kaovad keldrisaali hämarusse sama õnnetult, kui sinna ilmusid.
„sugu: N“ on hea näide potentsiaalist, mis vabaneb, kui öelda lahti romantistlikust kunstnikukuvandist, ent seejuures taastoodetakse ajuti neidsamu stereotüüpe, mida lavastuses kritiseeritakse.

Vaba Lava „sugu: N“ on naiste kollektiivne appikarje, kümmekonnast ministseenist koosnev allegooriline süüdistuskõne.

Madis Kolk: „Uuslavastuste arvu kasv teatris tähendab pigem seda, et jäämägi paisub ja selle võrra tõuseb ka tema tipp kõrgemale.“

Andres Noormetsa on huvitanud kaamosliku novembrimeeleolu ning lusti ja lillepeo vaheldumine.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.