
George Orwelli „1984“ on teos, mille kohta tuleb õudusega tunnistada, et see on osutunud aasta-aastalt üha aktuaalsemaks.

Sloveenia lavastaja Tin Grabnari lavastuse kujundlikuks peategelaseks on rindefotograaf, kes saabub alguses helikopteriga maketimaailma ja lõpus sama teed lahkub.

Lavastus „Millest on tehtud väikesed tüdrukud“ on aeglane, kummaliselt aeglane, mis annab võimaluse ruumil väikeste sammude haaval avaneda, muutuda üha suuremaks ja suuremaks.

Vene teatri dramaturg Laur Kaunissaare: „Vene teatri Eesti kultuuriruumile ja teatrimaastikule avanemine on tihedalt seotud siinse ühiskondliku konteksti tajumisega.“

„Nälja“ puhul on tegemist etüüdikogumikuga, kus sõnaline suhtlus on fragmentaarne ning tähenduslikkus saavutatakse tegevuse ja atmosfääri kaudu.

Kaheksa tegelase koondumine ühe näitleja turjale võimaldab mitmesuguseid tõlgendusi, kuid Temufi „Vanjas“ ei ole seda kuigi agaralt ära kasutatud.

Lavastuse „Eeter“ keskmes on dokumentaalne helimaterjal ja lavakujundus, näitlejad saavad tervikus mõjule pääsemiseks kole napilt eetris olla.

Sigrid Savi liikumiskeelele on omane absurdi ja huumori rakendamine füüsiliselt proovile panevates olukordades.

Kes oleks võinud arvata, et just renessansiaegne räme prantsuse huumor on aastal 2025 eestlastele abiks inimlikkuse taastamisel ja sillutab teed üle vaevavete.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.