
Susanna Leinonen: „Lavastuses „Ilge“ ei anta vastuseid, ent pakutakse hulganisti küsimusi, kusjuures sõnum on selge: esitan oma nägemuse, mida naised võiksid ühiskonnas saavutada.“

Marius von Mayenburgi „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?

Lõunanaabrite teatritegijad on julgenud ületada eurotsentristliku vaatepunkti ning ette võtnud omadramaturgia selle kõige otsesemas tähenduses.

Valters Sīlis: „Mõtlesin pingsalt, kuidas tähistada Läti riigi 100. aastapäeva ja kasutada selleks nüüdisteatri kriitilisi väljendusvahendeid.“
Hendrik Toomperel on Florian Zelleri mõnevõrra tühja, morbiidsevõitu näidendi põhjal õnnestunud luua tehniliselt veatu, taotluslikult ülesätitud, ent kuratlikult elus lavastus.
„Johni“ puhul jääb lahtiseks, kui paljud ebalus-, õõva- ja piinlikkusmomendid on teadlikult lavastatud ning kui paljud põhjustatud publiku reaktsioonist.

Rein Paku „Keisri hull“ on eelkõige kammerlik kostüümidraama, kus miski otseselt esile ei tõuse – kõik on korrektne ja maitsekas.

Kadri Noormets: „Me ei peaks looma nii palju lavastusi, vaid minema sügavamale, olema iseseisvamad ja isepäisemad.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.