$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Martin Alguse näidend „Midagi tõelist“ on vahe nagu habemenuga: terav, täpne ja meisterlikult tehtud.

Narva endises Baltijetsi tehases avatakse kolme mitmeotstarbelise saaliga Vaba Lava teatrikeskus.

Poole võitu, mis pidavat lavastamisel seisnema õiges osade jaotamises, on Ervin Õunapuu osanud tasku panna.
Ehkki otseselt katastroofi ju ei sünni – lavastuse finaalis on kõik tegelased elus ja üsnagi terved –, siis ometi veendume, kui õhuke on tänapäeva inimeste kultuuriline kaitsekiht.
„Hingake! Ärge hingake!“ võlu on just selles, et see näitab afišeerimata, kui ebaloomulik on harjumuspäratu liikumise järeletegemine.

Susanna Leinonen: „Lavastuses „Ilge“ ei anta vastuseid, ent pakutakse hulganisti küsimusi, kusjuures sõnum on selge: esitan oma nägemuse, mida naised võiksid ühiskonnas saavutada.“

Marius von Mayenburgi „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?

Lõunanaabrite teatritegijad on julgenud ületada eurotsentristliku vaatepunkti ning ette võtnud omadramaturgia selle kõige otsesemas tähenduses.

Valters Sīlis: „Mõtlesin pingsalt, kuidas tähistada Läti riigi 100. aastapäeva ja kasutada selleks nüüdisteatri kriitilisi väljendusvahendeid.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.