
Ehk oleks sel Romeo ja Julia lool olnud õnnelikum lõpp, kui Romeo oleks Shakespeare’i teksti läbi lugenud?

Mullu meie seast lahkunud näitleja Jörgen Liik: „Ükski teatri NO99 lavastustest ei olnud valmis, alati oli kuhugi edasi minna, sest me tahtsime teha nõudlikke, keerulisi lavastusi, et põnevam oleks.“

Arusaadavatel põhjustel on jäänud kõlama, et Eesti teatri auhindade žüriidesse võiks olla kaasatud senisest rohkem praktikuid.

See, kuidas Mart Kangro komponeerib tervikutaju, kasutades pealtnäha nõrgas seoses pildilist ja sõnalist materjali, on tõepoolest imetlusväärne.

Sveta Grigorjeva „Cosmodolphins“ on justkui vastukäik ja -mürk virtuaalruumis võimendatud pelgusele, võõritusele ja künismile.

Mari-Liis Lille lavastuses „Ütlemata“ on tegemist täpselt sellega, mida pealkiri lubab: kõneldakse seni välja ütlemata asjadest, kusjuures tähelepanu keskmes on peresuhted laiemalt.

Ursel Tilga Hamlet pole hull ega vaevle enesetapumõtete küüsis, ta on lihtsalt olude sunnil sattunud olukorda, kust mõistlikku väljapääsu ei paista.

„Tuhandenäolise kangelase“ vorm eeldab teatritegijatelt ja publikult vastastikust usaldust ja vastuvõtlikkust uutele, mugavustsoonist välja jäävatele kogemustele.

Nele Tiideleppa tuleb tunnustada, et ta ikka ja jälle julgeb publiku proovile panna, lastes tal küsida, mis küll seekord tuleb.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.