-
Keeleinspektsiooni peadirektor
Riigikeele kohta liigub legend, mida ikka ja jälle tõestisündinud loo pähe jutustatakse. Kui Ameerika kongressis arutati riigikeele kehtestamist, olevat hääletamisel inglise keel saanud saksa keele üle võidu kõigest ühe häälega. Loos on tõtt niipalju, et 1794. aastal arutati kongressis Virginia osariigi sakslaste taotlust tõlkida õigusaktid saksa keelde, mis aga esindajatekojas häältega 42:41 tagasi lükati. Kaalukeeleks osutunud spiikrit Frederick Mühlenbergi, kehvapoolse saksa keele oskusega teise põlve…
-
On täiesti loogiline, et Venemaa jaoks on vene keel Euroopa Liidu keelena realistlikum eesmärk kui Euroopa Liidu liikmesus. Riigid, mille kaudu seda on võimalik üritada, on Läti ja Eesti, kaugemas vaates võib-olla ka Ukraina. Õnneks ei näe ma praegu küll ühtegi jõudu, mis sunniks meid oma senisest keelepoliitikast taganema. Tõsi, pärast lätlaste üsna jäärapäiselt, kuid siiski edukalt läbi viidud üleminekut lätikeelsele gümnaasiumiharidusele on meil probleemid isegi…
-
Probleem on muus ehk riigikorralduses. Rahvusriiklus on küll veel tõsiasi, aga otsustamise ülemvõim ei ole kaugeltki enam kodanike valitud võimuorganite käes. Kodanikud teevad keelekasutuse osas otsuseid, minnes mööda seadusandlikest aktidest või nende täitmise järelevalvest. Kuidas mõjutab põhiseadus näiteks globaalses infovõrgus toimuvat? Või lokaalsemalt, eesti keele kasutamist netis? Ei kuidagi. Täpsemalt, põhiseaduses sätestatud sõnavabadus mõjutab netikultuuri küll. Keegi ei pea tõsiselt arvestama tsensuuri, tagakiusamise või rahaliste karistustega,…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/151206/2.jpg” align=baseline border=0>
-
Nietzsche “Zarathustra” (1883 – 1885) on XIX sajandi filosoofilises kirjanduses ainulaadne raamat, ja neile, kes on orienteeritud millelegi ühisele, kollektiivsele vastavusele, toob iga ainulaadsus kaasa raskesti mõistetavuse probleemi. Sotsiaalselt ilmnes see juba sajandi lõpul, kui “üleinimese” kehastusi nähti peale jõupoliitiku ja võimumehe kuju ka sellistes kapitalismiaja “kangelastes” nagu pankur, tööstur, spekulant! Ajalooliselt on Nietzsche siirdekuju või mõttelooline siirdenähtus, üleminek XX sajandisse ja samuti järgmisesse sajandisse. Püsiva…
-
Jõulud on lävel ja tavapärase heategevusäri kõrval koguvad üha uhkemad heategevuskampaaniad hoogu. Poliitikud ja popstaarid etlevad firmalogode ja haigete imikute taustal. Koorid laulavad ja kodutud pestakse Raua tänava saunas puhtaks. Filantroopilised ideed võivad saada ka sauna- ja jõulukampaaniatest avarama tähenduse ja ületada “väikese” heategevuse piirid, kehastudes sotsiaalselt vastutustundlikus käitumises, mis vähemasti pealtnäha hülgab äriloogika. Uuringute kohaselt on paljud Euroopa ja Ameerika tarbijad (sõltuvalt küsimusest 2/5 kuni…
-
Leo Luks, Eklektika. EYS Veljesto, 2006, 222 lk.
Tartus on igal pool üks eklektika. Kultuurne inimene ei tohikski nagu enam lihtsalt valssi tantsida ja Mats Traati lugeda. Ikka peab mix, klubivärk ja underground olema. Nüüd oled sinagi oma raamatu pealkirjaks “Eklektika” pannud?
Kui sa vihjad Tartus toimuvale avangardkultuuri festivalile “Eclectica”, siis sellega ei ole mul mingit pistmist, pole sealt ühelegi üritusele sattunudki. “Eklektika” oli algusest peale mu…
-
Ikka ja jälle tõuseb kultuuriringkondades esile rahvusmuuseumi loomise küsimus. Usun, et tänaseks päevaks on Eesti kultuuripoliitikas mõistetud tugevate mäluasutuste võrgu olulisust – rahvusmuuseumi küsimus on üks osa selle struktuuri reorganiseerimisprotsessis.
Rahvusmuuseumi mõte on kujundada ühiskonna jaoks ühe riigi ja rahva mineviku mõjus versioon. Arvestades Eesti Rahva Muuseumi temaatika aktuaalsust ning tema staatust viimase paariteistkümne aasta jooksul, kantakse talle automaatselt üle rahvusmuuseumi staatus ehk teisisõnu pannakse Eesti…
-
Kui ajalehtede omanikud tahavad meediaärist rohkem kasumit saada, sunnivad nad oma ärijuhte väljaande hinda kergitama ning peatoimetajaid hinnatõusu põhjustavatest vääramatutest jõududest pikki ja traagilisi lugusid kirjutama. Nad lubavad, et makstes rohkem hakkab ka rohkem ja veel paremat lehte saama. Ja et ajakirjanikud põlevad innust lugejat paremini teenida.
Mõnikord piisab ka ainult tõdemisest, et kõik ju läheb kallimaks, miks siis mitte ajaleht. Läheb küll. Palk ehk tööjõukulu suureneb,…
-
Kõigi erakondade kultuuriprogrammid on konservatiivsed, kõik mõtted liiguvad seal ainult status quo säilitamist teenides, ainult et igal aastal aina absoluutväärtuselt suurema, kuid rahvuslikust rikkusest suhteliselt väiksema rahahulga eest. Sel viisil püsivad ka kõik praegused kitsaskohad, mille lahendamist ju võimulepürgijatelt eeskätt tuleks oodata ja loota. Raha lisamine olemasolevale ei tekita kultuurielu struktuuris arvestatavaid muutusi. Möönan, programmides on nüansierinevusi ja mõni uus algatuski, kokku aga need praegust voolusuunda…
