-
Ühtekokku ilmus sel ajavahemikul 61 Mana, neist Rootsis (esialgu Visbys, hiljem Göteborgis) esimesed 25 ja aastast 1965 järgmised 36 Ameerika Ühendriikides. Numbrite maht erines, varieerudes 64 ja 136 lehekülje vahel, kokku üle 6500 suurekaustalise lehekülje. Trükiarv kõikus Rootsis 600 ja 800 vahel, Ameerikas oli tiraaž 800–1400. Need on Mana ajalised, geograafilised ja kvantitatiivsed koordinaadid.
Mana ilmumise mõtte algatasid Uppsala ülikooli tudengid Ivo Iliste ja Alur Reinans, kellega…
-
Juhan Peegli tööelu seisis neljal vaalal. Missioonitunne eelkõige. Missioonitunne ka siis, kui ta lihtsalt naljatas. Missioon on kõrgelennuline mõiste, kuid Juhan Peeglit iseloomustas just see aatelisus kõiges. Aated ei lubanud tal jagada töid- ja tegemisi esma- ja teisejärgulisteks. Kui idee oli ohus, tegi ta n-ö mooramaa mehe tööd. Ajakirjanduse õpikut polnud, ta kirjutas selle. Ta võttis selleks aja. Ta ei rääkinud kunagi kõlavate sõnadega. Ta tundis…
-
Läks hoopis teisiti. Mitte keegi meist, 60. alguse värsketest tudengitest, polnud veel kunagi avalikul esinemisel kuulnud nii inimlikku, nukrat ja samas humoorikat „sõjalugu”. Olime vapustatud. Olime vaimustuses. Sestpeale oli Juhan Peeglil meie maailmas eriline koht. Oli teadmine, et kaugeltki kõik polnud propagandast, hirmust, karjäärihimust, lootusetusest rikutud. Mõned julgesid jääda iseendaks, soojus ja inimlikkus murdis tee läbi kalkuse ja pealiskaudsuse. Juhan Peegel oli nende inimeste seas suurimaid,…
-
See polnud kunagi nõudlik küsimus, sest Juhan Peegel ei nõudnud kunagi kelleltki midagi. See oli elujaatav ja kutsuv küsimus, sest Juhan Peegel teadis, et lihtsad asjad on tihtipeale need tähtsad ja head asjad, need on vaja vaid üles leida, neid on vaja märgata ja meelde tuletada. Ta küsis alati muhedalt ja malbelt ning sa ei pruukinud küsimusele isegi vastata, aga kõik läks ikkagi paremaks.
Nüüd tuleb meil…
-
Eesti autori ilukirjandusteose osas kandideerivad Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”, Kerttu Rakke „Küpsiseparadiis”, Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu”, Tarmo Tedre „Onanistid”, Kristiina Ehini „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”, Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”, Mats Traadi „Sarviku armastus”, Jaak Leeri „Savumees Einaril on kogu aeg buss katki”, Jaan Kaplinski „Seesama jõgi” ning Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed”.
Luulekogu osas kandideerivad: „Kaardipakk KAKS”, „Must lagi”, Merca „Narrivile”, Arvi Siia „Neoon kangialuste kohal”, Indrek Hirve…
-
Paar näidet probleemide kohta, mis pingerea koostamisel kohe ette tulevad. Oletagem, et rikka New Yorgi linnapeale kargab pähe põlistada end ajalukku ning linna maailmakaardile Brooklyni silla kõrvale sama vägeva maastikumärgi rajamisega. Ta kuulutab välja rahvusvahelise (loomulikult suunatud pakkumisega) arhitektuurivõistluse, millele saab kutse ka mõni eesti arhitekt, kes lõpptulemusena jätab selja taha kuulsa Santiago Calatrava enda. Pole tähtis, kas arhitektiga lepinguni jõutakse, kas sild ehitatakse või mitte.…
-
Võiks ju arvata, et nüüd, mil mitme huvigrupi nõudmine ja pea kõigi erakondade valimiseelne lubadus eelkõige idavirumaalastele – põlevkivikava riigikogus menetleda ja see vastu võtta – hakkab täituma, saavad lahendatud ka kõik põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seonduvad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. Paraku see nii ei ole.
Esiteks selle pärast, et kava ise, kas sõna-sõnalt vastavalt põlevkivi töörühma poolt ettepandule või pisut hambutumalt, nagu see ministeeriumide-vahelistes kooskõlastusringides tänaseks lahjendatud…
-
Eesti pro Eesti Vabariik lakkas olemast rahvusvahelise suhtluse subjekt 16. juunil 1940, kui punaarmee maa-, mere- ja õhuväe üksused alustasid ühist militaaroperatsiooni, mille eesmärgiks oli kogu Eesti okupeerimine. Meie toonane valitsus alistus võõrvõimu vägivalla ees. EV jätkas eksisteerimist de iure. Seda toetas demokraatlike riikide enam-vähem üksmeelne otsus mitte tunnustada Balti riikide ülevõtmist ning sovetiseerimist Nõukogude Liidu poolt – ja nende kindlaksjäämine kord otsustatule hilisematel külma sõja…
-
Samal ajal lugesin artikli tarvis üle Paul Amburi monograafiat „Laulurästas hallaöös”, kus kirjutatud luuletaja Karl Eduard Söödist. Ja tuli meelde eesti kirjanduse kuulus apokriiva lugu sellest, kuidas põlist vanatüdrukut Anna Haavat hirmutati pidevalt põlise vanapoisi Söödi kosjadega, nii et Haava sai peaaegu närvivapustuse. Sööt ei olnud naistemees nagu tema põlvkonnakaaslane Vilde. Aga ta ei olnud ka luuserluuletaja nagu Juhan Liiv. Ta oli eesti kirjanduses eduka ärimehe…
-
Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust. Tegu oli ju siiski karistusega ja nagu eestlased peaksid suhteliselt värskestki ajalookogemusest mäletama, püsib valdav osa ühiskonnaliikmeist kuulekana ka võõra võimu rumalatele või lausa kahjulikele…
