-
Viimasel ajal on eesti keelde tõlgitud rida tähtsaid lähiajalugu käsitlevaid raamatuid, sealhulgas selliste autorite nagu Tony Judt, Ian Kershaw või John Lewis Gaddis teosed. Kõnealune raamat kuulub kahtlemata oluliste publikatsioonide hulka. See ei ole mitte ainult hästi loetavalt kirjutatud, vaid pakub Eesti lugejatele võimaluse heita pilk stalinismi ja natsionaalsotsialismi käsitlevatele uuematele uurimissuundadele, kuna teose originaalis avaldamisest on möödas kõigest kolm aastat.
Autor Richard Overy karjäär algas…
-
Järgmise aasta veebruaris tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva. Veebruaris tehakse seda muidugi seetõttu, et Eesti riigi sünnikuupäevaks loetakse üldiselt 24. veebruari, mil Päästekomitee avaldas „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ja kuulutas välja iseseisva ja demokraatliku Eesti Vabariigi. 24. veebruari tunnistab ka praegu jõus olev seadus ametlikuks iseseisvuspäevaks1. Seetõttu on ehk paljudele üllatus, et juristid ja ajaloolased on selle kuupäeva tähenduse uue riigi sündimise päevana ikka ja jälle…
-
Pean mainima, et telefilmi “Oma Maapäev” vaatama hakanud, kangastus mulle korraks 1990. aastate algus, mil eestlasile näidati Tallinnas filmitud ameeriklaste suurteost “Candles in the Dark” (”Küünlad pimeduses”). Tollel oli samuti intentsioon kajastada Eesti ajaloosündmusi. Ei taha ma kõrvutada neid kahte linateost küll mitte, seda enam, et žanridki erinevad ja filmi tegemise põhjused. Küll aga tuleb mainida, et kui too ameeriklaste film vaevu näitas Eesti tegelikkuses toimunut…
-
Holopi poeg Andrei (Aleksandr Balujev) kasvab noore tsaarinna Ksenia Godunova (Violetta Davõdovskaja) õukonna lähedal ja näeb tsaarinnat alasti ujumas. Tänu sellele sündmusele kingib valitsejanna talle talismani, mis kestab eluaja. Kuid Ksenia ei jää kogu eluajaks Vene tsaaritariks: ta sünnitab poja Poola hetmanile (Mihhail Žebrovski) ja jääb võõrastega. Vahepeal on Andreist saanud Poola armee palgasõdurite burlakk. Ime läbi läheb Andreil korda ettevõte, mille tulemusena võtavad palgasõdur caballero…
-
Metsas käia on mõnus. Mitte ainult üksinduse pärast, sest üksi olla saab mujalgi. Metsa minna võib ju ka mitmekesi, sellepärast ei ole mets veel vähem mets – kuigi üksi olles tajutakse tugevamalt seda iseäralikku kõheduse, põnevuse ja selginemise tunnet, mis metsas käijat valdab (muidugi siis, kui ta ei unusta, kus ta on). Metsas toimub kogu aeg midagi. Seda saab jälgida, eristada, teadvustada ja meelde jätta, aga…
-
Vaevalt kaks aastat tagasi, samal üritusel, millel viibime praegu, tõdes Antti Alanen (filmiarhiivi uurija – toim), et filmikunst ja psühhoanalüüs on peaaegu ühevanused, omal moel XIX sajandi kaksikpärijad. Üks filmi ja psühhoanalüüsi sügavama suguluse ilming, mida Alanengi rõhutas, on filmi ja unenäo ilmsed ja sageli esile tõstetud sarnasused. Nõnda on mõlemas esindatud, ka siis, kui vahendatakse abstraktseid sõnumeid, pinna all mõjuv väljendusviis. Uni, film ja psühhoanalüütilised…
-
Esimene erialatund, kõige olulisem tund. Ütlen mõningaid olulisi asju, mille juurde peate tagasi tulema siis, kui istute siin juba vanema kursusena. Või siis, kui teil on ebaõnne olnud ja teid koolist välja visatakse. Või siis, kui teil on juba näitlejana õnne olnud – või ebaõnne olnud.
Lavakunsti õpetamine on praktiline asi, kõik targad asjad öeldakse otsese töö juures. See üks, tänane tund, millest te praegu pooli asju…
-
Nii on ka riigi tavalisest ümmargusemal ja suurejoonelisemalt tähistataval sünniaastapäeval osalemisega. Igaühel on õigus seda tähistada, sealhulgas neil kodanikel, kes on kodanike ühistahte väljenduse tagajärjel riiki juhtima pääsenud. Õigus on aga ka neil, kes soovivad olla väljaspool pidumeeleolu mõjuvälja, neil, kes soovivad, et riigivõim avalike pidudega liiga agressiivne ei oleks, ennast pähe ei määriks ja kodanike erasfääri ei tungiks. Õigus tähistada sünnipäeva avalikult on samaväärne õigusega…
-
Pole üllatav, et sama võib näha ka postkommunistlikus Eestis viimase kuueteistkümne aasta jooksul, kui proovitakse aru saada sellest, mis ikkagi toimus siin umbes viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni perioodil. Mõnevõrra ootamatu on praegune diskussiooni ägenemine, kui väga aktiivselt on lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis siinse ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris, või hoopis viimase meeleheitliku katsega tegelikkust muuta,…
-
Barthes’i loeng inspireeris Umberto Ecot, keda fašismiteema erutab sedavõrd, et ta pakkus läinud kümnendi keskpaigas New York Review of Booksis välja neliteist põlisfašismi tunnusjoont, mille Vikerkaar ka kohe eesti lugejale vahendas. Andrei Hvostov osutas mõni aeg hiljem õigustatult, et Eco manuaali alusel saab fašismitempli kergesti kõigile ja kõigele otsa ette lüüa. Ent olgugi et kõiges ei pea nägema fašismi ega ka kellegi võimupüüdlusi, väärib Eco Barthes’ist…
