-
Mina ei hellita lootust, et väitlustest võiks Tõde sündida. Küll aga olen kindel, et ükski väitlus ei saa kuskile välja viia ega ülepea meile midagi juurde anda, kui pooled ei jaga sama suhtluskeelt ning mõistestikku. Eri uskumuste raames on suhtlus ülimalt raske. Kõige kummalisem ja sagedasem modernsesse inimlooma söövitunud uskumus on, et inimliik oma majanduse ja tehnoloogiaga ei ole (enam?) osa loodusest. Kui kunagi oligi, siis…
-
Poliitikuid ei huvita teemade lahtirääkimine, vaid lihtsate, pigem usulist kui illuminatiivset fluidumit esile kutsuvate küsimuste ja märksõnade juures püsimine. Asjade kõigekülgne arutamine on poliitiku jaoks paranoiliselt ehmatav stsenaarium, mille käigus peljatakse minetada veenvust ning teadja ja tegija mainet. Poliitik võib ajada ka täielikku jama, oluline on kõik võimalikud nõrkused ja küsitavused sugereerivana näivalt lämmatada. Musternäide on siin muidugi valitsev PM, kes nt Sulev Vedleri käsitletud ettevõtlustulu…
-
Neivelt juhib õigustatult tähelepanu sellele, et oleme osa maailmas toimuvast ning saame oma jõukust suurendada vaid lisandväärtust tõstes. Et Eesti majandust edasi viia, peame olema valmis uuendusteks ja otsima vastust uutele küsimustele. Esmalt peaksime otsustama, et kui meie eesmärk on lisandväärtuse tootmine, siis millised on need alad, kus saame seda oma võimalusi realistlikult hinnates teha? Sellele pole õnneks raske vastata: lisandväärtust toodetakse kõige rohkem infoja kommunikatsioonitehnoloogia…
-
Põhimõtteliselt uus on tsükliliselt tasakaalustatud eelarvepoliitika idee (kasvu ajal kerges ülejäägis, languse ajal kerges miinuses), mida viljeleb enamik arenenud riike, tõsi, mitte väga edukalt. Probleeme on eriti suurematel riikidel, sest raskete aegade laenamisest ei ole suudetud tänaseks välja tulla, pigem on võlakoormus kasvanud. On ka erandeid nagu Põhjamaad. Kindlasti on sellisel poliitikal aga majandustsükleid tasandav iseloom.
Koolituse ja õppimise esimesele kohale tõstmine on väga põhimõtteline küsimus. Asi…
-
Tõepoolest, võrgustik on kujunenud meie aja üheks maagilisemaks metafooriks, mis manab teoreetiliselt meelestatud ühiskonnateadlaste ette futuristliku pildi kõigi seniste piiride ületamisest digitehnoloogiliste sildade abil. Manuel Castells, võrguühiskonna tuntuim teoretiseerija, väidab koguni, et ühes „nanotehnoloogia ilmumisega ning miktroelektroonika lähenemisega bioloogilistele protsessidele ja materjalidele hägustuvad piirid inimelu ja masinate elu vahel nõnda, et võrgustikud laiendavad oma vastasmõju meie sisemusest kogu inimtegevuse alale, ületades aja ja ruumi piirangud”.1 Bioloogiliste…
-
Tulemus on aga käes: küllalt paljud leiavad, et peaaegu mitte midagi avalikkusele suunatud infost pole mõtet uskuda. Teed raadio lahti, kuuled: see ja see kandideerib selles ja selles valimisnimekirjas. „Ahhaa”, mõtled, „kasutavad meediat ära, et erakonna nime koos kellegi hea nimega ühte lausesse ja rahva ette saada.” Sest: kus on uudis, kui erakonna liige ja varasemailgi valimistel kandideerinud inimene kandideerib?!
Või kirjutatakse, et mõni äriühing ajab mingit…
-
Kuigi omariikluse ülim mõte on kirja järgi rahvuskultuuri õitsetamine, näeb tegelikkus aastal 2010 välja haleda sendiveeretamise ja võlguelamisena. See alandab kunstnikku, kelle tegevus meist igaühest sotsiaalseid ja eetilisi olendeid vormib, see alandab riigivõimu institutsioone, kes ei täida oma kõige tähtsamat ülesannet. Ja ainus kultuurikommentaar, mille on kultuuri majandamise kehva seisukorra kohta sügise vältel andnud peaminister Andrus Ansip, kõlas umbes nii, et kultuurivalla kurjategijad tulebki vangi panna.…
-
Pole raske ära arvata, millise erakonna ideoloogia näib Eestis kõige enam lähenevat rahvusliberalismi kaanonitele. Ametlikult pole küll Reformierakonna poliitikud rahvusliberalismi terminit suhu võtnud, ometi on reaalpoliitikat vaadeldes selge, et me ei saa enam ammu rääkida nn vanast Reformierakonnast, mis üritas ortodoksselt järgida Milton Friedmani õpetust. Viimastel aastatel on erakonna ideoloogiline pale märgatavalt muutunud: maailmavaatelisse arsenali on strateegilistel kaalutlustel lisatud rahvuslus ning turuliberalismi teravamaid servi on mõnevõrra…
-
Siinkohal käsitletav raamat tõotab kujutada „Balti riikide ajalugu” kahesajal tekstileheküljel. Andres Kasekamp on sunnitud rinda pistma tugeva konkurentsiga. Viimaste aastate jooksul on ilmunud eesti keeles „Baltimaade ajalugu”, mille autoriks on Balti ajaloolaste kollektiiv, ning inglise keeles Kevin O’Connori ülevaade. Saksa keeles on ilmunud nii Michael Garleffi kui ka Ralph Tuchtenhageni Baltikumi lühiajalugu. Ent nii O’Connor kui ka Tuchtenhagen on osutunud ebausaldusväärseteks ja nende teostes esineb liiga…
-
Raamatu esmatrüki eessõnas tunnistab autor, et Eesti iseseisvuse taastamise ajal hakkas ta „täiel määral. . . . teadvustama ajaloo elulist tähtsust ja ajaloolase ühiskondlikku missiooni”. „[R]aamatu kirjutamise otsustavaks tõukeks ja ühtlasi eelduseks on olnud tõsiasi, et . . . . Eestis [on] tekkinud arvestatav ning pidevalt arenev ajalooteoreetiline arengukeskkond” (uues trükis lk 11). Seega on ajalooteooria selles raamatus autori jaoks keskne ning ilma võimaluse ja huvita seda käsitleda poleks raamatut sündinud. Kuid…
