
Punk nõudis oma põlvkonnale vahepeal reedetud ja kaduma läinud muusikat tagasi. Rokkmuusikalt tuli ära võtta erilisuse, üleoleku aura: „mitte kellelgi ei ole õigust olla staar“.

Punki ei tasu üle politiseerida. See ei olnud 1980ndatel eesmärgipärane liikumine vaba riigi loomiseks, vaid eelkõige vabadus iseeneses, kandudes tollal võimsalt ühiskonda.

Kui läänes punkarite keskmine iga aastatega tõusis, siis Eestis oli punk nõukogude ajal teismeliste mäss, keskkooliõpilaste spontaanne protest „arenenud sotsialismi“ surutise ja umbsuse vastu.
Hasso Krull on luulearvustajana ennekõike teenäitaja, õpetlik ja varjunditäpne kirjeldaja, kurja karvustamist tal peaaegu ei kohtagi.
Jan Assmanni kosmoteism ja kannatlik meel
Arno Saar: „Algul pildistasin punkareid huvitava välimuse pärast, nende lugude kuulmise järel aga sellepärast, et nad ajalukku alles jääksid.“

Iga ühiskond vajab mingit ideoloogilist sideainet, mis teda koos hoiaks, ühist keelt ja jagatud väärtusi.

Võistluslik trügimine selekteerivate koolide uste taga ja koolide vabadus riisuda koor on sotsiaalselt kahjulike tagajärgedega.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.