
Nõnda nagu TÜKKi võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu.

Eufoorilisi aplause kohtas sel kuul palju ning seda isegi kaduvväikese kuulajaskonnaga üritustel, kus olid kohal vaid südameasjaarmastajad.

Pärt Uusbergi aegumatu kõlapilt loob turvalise keskkonna nii kuulajale kui ka esitajatele ning paneb mõlemad sisekaemuse ja vaikusega proovile.

Professor Olavi Kasemaa kunagisele Tallinna Saksofonikvartetile on Eesti heliloojad kirjutanud üle 50 teose, millest väikest, kuid olulist osa mängitakse tänapäevani.

„Accordionfest“ mõjus festivalina terviklikult ja klaarilt. Ka festivali kujundus oli maitsekas ja väljapeetud, aga festivali näo kujundas ikkagi muusika.

Oleks klišee väita, et tänavune „Afekt“ võttis sõnatuks, ent korraldajate nähtud vaev, eriti praegustes tingimustes, oli tõesti muljetavaldav ning vääris igati konfette.

Paneelikad on tuttav vaatepilt nii Tallinnas kui ka Minskis. See postsovetliku taaga kõhedus peegeldub ka Molchat Doma muusikas ja sõnades.

Kontsert kandis alltekstina hingestatud suhtumist kogu loodusesse, täpsemalt, puude maagilisusse.

Vahel on nii, et väga hea muusika päästab keskpärase libreto, „minn(i)e“ puhul on kandev roll just nimelt tekstil, milleta muusikalisel osal oleks vähe öelda.

Mono-ooperis „1982“ on helilooja matemaatiliste võtetega tuletanud ja töödelnud mitmesuguseid lääne muusikaloo kaanoni motiive.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.