
Pärast pikka sunnitud pausi oli selleaastane lehekuu tihedalt täis koorikontserte, kus vanade tegijate kõrval jäid silma uued nimed.

„Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente.

Jane Miller-Pärnamägi: „Huvihariduse alahindamine pärsib empaatia- ja analüüsivõimet ning oskust väärtustada ühiskonnas olulist.“

„Drummingu“ esitajatel ei olnud taotlust kellelegi meeldida ega üldse mingisugustki poolehoidu tekitada – just see mõjus tõeliselt värskelt.

Nymani ooper on ennekõike lugu visuaalsest agnoosiast ning sellest, millist dialoogi peab see päris agnoosiaga.

Tänavune „Residentuu:r“ tõi rohkem küsimusi kui vastuseid, sest igasuguste uute meediumide ja formaatide loomisega kaasnevad tahes-tahtmata tõrked ja dilemmad.

Kas peitus see kõik tõesti üksnes partituuri lehekülgedel või sündis Joosti filigraansest suunamisest, kuid õnnestumine oli peaaegu triumfaalne.

Kontserdi tuuma moodustas värskelt valminud keelpillikvartett „Point Nemo“. Point Nemo on maailmas üks hüljatumaid ja üksildasemaid paiku.

Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka A. H. Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.