
Nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus kõlas stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment.

Armastatud tegelaste taaselustamisega käib alati kaasas suur risk: kuigi publiku huvi on garanteeritud, kätkeb see ka suuri ootusi.

Valter Ojakääru suur panus Eesti muusikalukku on neljast osast koosnev koguteos, kus ta on üle 2000-l leheküljel andnud ülevaate meie levimuusikast selle algusest kuni XXI sajandi algusaastateni.


Juba paarkümmend aastat on liikunud mõte teha tšellofestival, et rahvusvaheline elu ses žanris ei läheks meist mööda. Seda rada mööda liikudes otsustasidki noored tegijad asja käsile võtta.

Kristjan Kannukene on artist, kes ei pelga katsetada eri žanride ja meediumidega, loob endale seeläbi ise muusikamaastikul rohkem võimalusi ja meelitab ligi väga erinäolist publikut.

Üks võimalus nooremat publikut saali tuua on võtta kavva noortele lähedasema helikeelega muusika, milleks sobib suurepäraselt Ameerika minimalistide loodu.

Kristiina Ehini õrn energia tõi lavale midagi, mis on muusikas tihti puudu. Sõnad tekitasid atmosfääri, mida muusika aina täitis.

Õhtu tegi märkimisväärselt kõrgetasemeliseks orkestrantide pühendumus, dialoogitahe, kõlaline ilupüüdlus ja tiimitöö ühise eesmärgi nimel, milleks näis olevat muusikavaimustuse jagamine ja professionaalsus.

Kõigepealt sündis Erki Pärnoja muusika, aga kui ta kutsus Kaupo Kikka sellele visuaalmaterjali looma, võttis foto- ja videokunst teose üle.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.