-
Kuigi väikest, kui mitte lavastuslikku, siis liikumise momenti tahaks küll juurde soovitada. Raekojas on võimalusi selleks palju: kõrvalruumid, trepid, erinevad tasandid, korrused, publiku vahekäigus või taga käimise võimalus. Ja igalt poolt kostab hästi. See annaks väga põnevaid kõlalisi ja visuaalseid lahendusi.
Kõige lihtsamaid elemente võis näha ka 2. VII kontserdil: Zerlina ja don Giovanni dueti lõpus hakkasid lauljad suurest trepist alla jooksma ning II poole esimeses…
-
Esmaspäev, 21. VI
Öösel oli tibama hakanud. Esialgu polnud hullu, sest René Eespere autoritund ?Trivium? oli kammerlikuna niigi planeeritud kell 13 kohvikusse, mitte õue. Musitseerisid Harry Traksmann, Neeme Punder ja Tiit Peterson. Eesperele on omane filosofeeriv, mõtestatud lähenemine pea kõigele, mis ta loomingus ette võtab, seda samuti tervikkava vormides. Nagu nüüdki: ?Trivium? (1991) flöödile, viiulile ja kitarrile tähistab kolmikteelahet (minevik, olevik, tulevik), ka kolme muusikut oma…
-
Laulmine ja häälekasutus olid tänapäevasele palju lähemal kui pillimäng ja pilliehitus. Nii rõõmsad kui kurvad laulud kulgesid sitsiliaana-laadselt õõtsuvas 6/8 rütmis, millele mõned kaheksandikud juurde tulid ? nii et sümmeetriline polnud see liikumine ja takt sugugi. Helilaadilt meenutas kuuldu kõige rohkem ilma juhttoonita minoori. Teinekord jälle esinesid suur ja väike terts ehk minoori ja maþoori, musta ja valge tunnused vaheldumisi. Põhiline järeldus: hilisema õhtumaise muusika ning…
-
Kavva oli valitud Beethoveni Sonaat viiulile ja klaverile a-moll (1800/1801), Stravinski balleti ?Pulcinella? muusika põhjal loodud ?Itaalia süit? (1933) ning Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur (1886). Kontserdist jäi mulje, nagu oleksid Voronova ja Mikalai kõige rohkem energiat pühendanud tööle Beethoveniga, aga võib-olla mõjutas seda muljet lihtsalt asjaolu, et kõnealune sonaat oli kontserdi mõttetihedaim teos, vähemalt minu arvates. Selle esitus oli tõepoolest lahtimõtestamine või taasloomine, mida…
-
Gutmani tippmeisterlikkus
Festivali avakontsert 27. VII Pärnu Eliisabeti kirikus tõi esiplaanile Dvoraki, kelle surmast möödus 100 aastat ning tema loomingu ettekanded on nagu festivali raamideks. Avaõhtul andis tðellist Natalia Gutmani (Venemaa) monoetenduse Pärnu Linnaorkestri ja Andres Mustoneni saatel. Interpreet pühendas kontserdi oma abikaasa viiulikunstnik Oleg Kagani mälestusele ning Dvoraki ?Waldesruhe? oli selleks puhuks hästi sobilik valik. Sama teose kordus kontserdi lõpus moodustaski kena raamistuse pühendusele.…
-
Loomulikult on minu suhe laulu- ja tantsupeosse äärmiselt passiivne ja sootuks teisest vaatenurgast näevad seda üritust need, kes ise kaasa löövad. Nende jaoks on see kahtlemata suur seiklus ? sõita mõnest kaugest linnast või maakohast Tallinna, ööbida koolimajas, osaleda pikkadel proovidel, marssida läbi linna. . . . Seda maailma ma ei tunne. Samas tuleb lauljaid-tantsijaid kokku nii palju, et ilmselt ei leidu Eestis peret, kellel vähemalt üks sugulane peol…
-
Tipphetked
2001. aastal erutas ðveitsi lavastaja Dieter Kaegi stiilselt frivoolne ?Sevilla habemeajaja? koos aluspesus hiilgavaid koloratuure viskava primadonna Sonora Vaicega. 2002. aastal jälgis Kuressaare ooperipäevade publik hinge kinni pidades kõrgel linnusemüüril tormituule käes kõikuvaid lauljaid (?Don Giovanni?) ja elas kaasa Sonora Vaice vapustava vokaali ning näitlejameisterlikkusega esitatud Lucia hullumisstseenile (?Lucia di Lammermoor?). 2003. aastal tegi Läti Ooperi külalisetendused sündmuseks Kristine Gailite unelmate tehnika ning hingemineva sarmiga…
-
Ilm samasugune kui Tallinnas: päikeseline, aga jahe. Juba teel oli festivali kunstiline juht Andres Uibo päevade õnnestumises absoluutselt kindel, kiitis kõiki asjaosalisi alates Suure-Jaani poolse korraldaja Maret Aabojaga ja lõpetades entusiastlike muusikutega. Nii on ta ennegi teinud, eks enda ümbritsemine tublide inimestega sünnita enesekindlust, aga, olgem ausad, ta jõuab ka ise mitme eest (ja mitte ainult kunstilise juhina). Nõnda mullu ja tunamullugi.
Kell 16 ? Mati…
-
Mõlema teose puhul on neid þanriliselt raske kusagile lahtrisse paigutada, jaapani no-teatrist on mõlemad mõjutatud üsna erineval moel. Þanrimääratlused ongi ehk mõtet jätta avatuks. Tulve lähtus tekstivalikul universaalsuseprintsiibist, enam kui 300 osast koosneva ?Padjaraamatu? on ta ka tekstiliselt koondanud mõjusaks tervikuks, jättes välja just õukonnaelu ja selle ülistamist puudutavaid detaile. Nii on sajanditetagused mõttekatked kõnekad ka tänapäeval, just eelkõige üldisemal tasandil. Tegevus traditsioonilise lavateose mõistes puudub,…
-
Indermühle on särav pillimees ja tundub olevat punktuaalne õpetaja, ent pole just sama hea dirigent. Nii logises R. Straussi Sonatiini esimene osa ja Mozarti teostes polnud dirigendipoolset vormi- ega dünaamikatunnetust. Straussi Sonatiin oli üldse raske katsumus nii mängijatele kui kuulajatele ? mitte kontserdi, vaid esimese proovi meeleolu. Ei puhtust, osavust ega vaimustust.
Soov sellist rasket, mitmekihilist (ja mittealluvat) teost kavva võtta on mõistetav küll enesearendamise seisukohast,…
