-
Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni-sarja menukas avakontsert anti Kadrioru lossis 11. aprillil. Publikupuudust polnud; Kadrioru loss on endiselt atraktiivne kontserdipaik, mis pealegi loob peenekoelisele kammermuusikale vähemalt visuaalses mõttes ideaalse tausta. Iseasi, kui mugavad on saali kõlaomadused esitaja jaoks. Juba asjaolu, et proov ja kontsert toimuvad väga erinevates akustilistes tingimustes (kui esineja just ei suuda prooviks kohale tuua saalitäit kuulajaid), tekitab ebamugavust. Nii-öelda „suure kõla” mängijatele…
-
Tänavune festival oli tõepoolest miniatuurne: piirdusime viie kontserdiga Tallinnas ning kontsentreerusime põhiliselt külalisesinejatele. Aastast 1999 on festivali kunstiline juht olnud Imbi Tarum, 2002. aastast on muusikapeole südamlikkust ja esinduslikkust lisanud patroon Mari-Ann Kelam. Neli viimast aastat on korraldajaks olnud Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) Eesti Kontserdi toetaval kaasabil. EKST produtsendid Ene Nael ja Iren Lill andsid tänavuse festivali õnnestumisele samuti olulise panuse. Ehkki ka varem on kontsertidel…
-
Viimane esineski esimeses pooles ja pani ennast kohe kuulama, esimestest nootidest viimasteni. Contus Firmuse repertuaar koosneb originaalsetest, enamjaolt instrumentaalsetest kompositsioonidest, mis peaaegu kõik pärinevad klahvpillimängija Andres Kontuse sulest. Tema stiilile on iseloomulikud eepiline haare, kalduvus pidevalt materjali arendada ja tugev läbikomponeeritus. Ehk siis kõik need jooned, mis 70ndate algul aitasid kaasa proge-rock’i diferentseerumisele.
Kontserdi flaieri peal oli kirjas: „Contus Firmus on uue põlvkonna eliitkoosseis, mille esinemine on…
-
Ja et nad tegid mammutkontserdi asemel „MAMMUTikese” – noortele suunatud kontserdi. „Mammutikese” teises paneelis esitasid kaasaegset muusikat Tallinna muusikakeskkooli kammeransamblid. Paar päeva hiljem sai kuulata lausa verinoorte, muusikakoolide kompositsiooniõpilaste loomingut. „Mammutikese” neljandasse paneeli oli kaasatud 32. keskkool etendusega „Libarebased ja kooljad”. Oli rõõm kogeda ühe EMP joonena soovi tuua muusikaakadeemia majja tõsise muusika tudengite juurde teiste koolide ja muude valdkondade noori. Siit annaks edasi minna, teha…
-
Adelaide SO festivali „Cellissimo” avaõhtut 11. IV juhatas peadirigent Arvo Volmer, kõlamas Vivaldi Kontsert kahele tšellole ja Tõnu Kõrvitsa tellimusteos „Helios Helios” kahele tšellole orkestriga (solistideks Pei-Jee ja Pei-Sian Ng) autori kohal viibides, ka Boccherini ja Gulda tšellokontserdid (solist Nicolas Altstaedt). Lõppkontserdid täna-homme on samuti Volmeri juhatada, kavas Dvořáki Tšellokontsert (solist Ralph Kirshbaum), õhtu peateosena Eduard Tubina VI sümfoonia.
Mihkel Kütson on juhatanud Flensburgis Offenbachi „Hoffmanni lugusid”, seal…
-
Aplaus oli vahel, aga Timo Steineri „Õpetatud” puhul tundus küll, et lugu läks edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Steiner kirjutas esimese versiooni oma teosest 1995. aastal, kui oli kaks aastat Räätsa juures õppinud ja tundis kujunemas teatavat vilumust. Oma õppejõu muusikalisi intonatsioone aimas ta selles loos järele täiesti salgamatult. Steineri teos oli siiski mitmeplaanilisem, lisandusid puhkpillid ja kooliõdede Mai Otsa ja Anna Keldri tore keskustelu…
-
Kõigepealt rõõmustas silma kavalehel Kadri-Ann Sumera lühike, aga see-eest hästi selge annotatsioon esitatavate helitööde kohta. Eriti meeldiv on teoste tutvustuse spontaansus, justkui ühe hingetõmbega ütlemine, nagu „Schubert puistab siin teemasid kui käisest” või „Schumann tundis vajadust keelpillide ja klaveri kõlavärve sünteesida”. Iseenesest väga kosutav on lugeda veel, et Mari Vihmand ei kirjutanud oma teost pelgalt sellele koosseisule, vaid just nimelt sellesse kavva ja asetusega Schuberti ja…
-
Mati Palmi võib pidada eesti kultuuriruumis unikaalseks, sest ühena vähestest lauljatest orienteerub ta võrdselt hästi eesti klassikalise laulukultuuri kõrval ka mitme teise suure vokaalkunstimaa, näiteks itaalia ja vene muusika esitustraditsioonides. Kuidas kujundada Philippi karakterit Verdi „Don Carloses” või Basilio oma Rossini „Sevilla habemeajajas”, sai tal selgeks õppides 70ndate keskel Milano La Scala stuudios Renata Carosio juures. Ehk vähem mäletatakse, et vahetult enne Itaalia-perioodi, aastatel 1972-73 stažeeris…
-
Nimelt esitas õhtu esimeses pooles kammerkooslus Ansambel U: eesti uuemat kammermuusikat ning kokku kuue teose ettekanne vältas katkematult poolteist tundi (!). Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et kõik nood lood (peale ühe koomilise erandi, sellest hiljem) kõlasid n-ö ühes, akadeemilises-dissoneerivas võtmes. Ma ei taha sugugi väita, et Märt-Matis Lill, Helena Tulve, Pille Kangur ja teised, kelle kammerteosed kõlasid lõppkontserdil, oleksid ühenäolised heliloojad. Kuid küllaltki üheplaaniline esitus ning kontrastide…
-
Solistidel tasub eraldi peatuda, sest tegemist on eesti ja mitte ainult Eesti oma ala tippudega. Kalev Kuljus (1975) on Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini soolo-oboist, Birminghami Sümfooniaorkestri ja Baieri Raadio Sümfooniaorkestri esimene külalisoboist. Ta on olnud Berliini Filharmoonikute (!) ja Peterburi Sümfooniaorkestri külalisoboist ja musitseerinud järgmiste dirigentide käe all: Simon Rattle, Claudio Abbado, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Bernard Haitink, Christoph Eschenbach, Riccardo Muti jne. Keda…
