-
Noorema põlvkonna muusikahuvilistele peaks siinkohal ehk meenutama omaaegse väljapaistva flöödikunstniku Samuel Sauluse (1933–1990) muusikutee mõningaid olulisi pidepunkte: aastast 1955 mängis ta Jaan Tamme nimelises puhkpillikvintetis, olles 35 aastat ka ansambli kunstiline juht; 1957. aastast oli ta ERSO orkestrant, hiljem kontsertmeister ja orkestri solist; 1960. aastal asutati Samuel Sauluse initsiatiivil Tallinna Kammerorkester ja ansambel Barocco Revaliensis; Sauluse kui hinnatud pedagoogi tööpõld avanes aastal 1976 Tallinna konservatooriumis. Ja…
-
Hannes Varblane: Sellega ma ei saa lõpuni nõus olla. Dylanis on spontaansust muidugi küllaltki palju, kuid ta on sealjuures üks suuremaid omamüüdi loojaid. Ühtegi tema sõna ei maksa uskuda. Mina ei usu tema mootorrattaõnnetustki. Uskuda maksab tõesti vaid seda, kui ta laulab. Intervjuudes, eriti varastes intervjuudes, on ta rääkinud täiesti vastukäivat ja segast juttu. Minult on küsitud, et kui oleks võimalus, siis mida sa tahaksid Dylanilt…
-
„Eestil on fantastiline muusikapärand ja maailmatasemel muusikaelu. Sisu poolest on see põhjamaine, aga samal ajal ka omapärane. . . . Teil on suured heliloojad nagu Eduard Tubin ja Arvo Pärt, fantastilised muusikud ja dirigendid, väga loominguline Viljandi Kultuuriakadeemia ja palju muud.” Eesti Päevaleht (24. V) küsis, milline mulje on jäänud eesti muusikast, vastas Rootsi Eesti suursaadik Dag Hartelius.
EPL võib-olla sellist vastust ei oodanud, sest küsimus oli esitatud seoses nii ebamusikaalse…
-
Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias oma haridusteed mainekas Kölni muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas.
Ansambel, mis on tegutsenud 2004. aastast ning andnud kontserte Eestis ja Saksamaal, esines edukalt samas sarjas ka paar aastat tagasi. Seekord pakuti tunni jooksul kuulajaile avastamisrõõmu siinmail mitte just liiga tihti esitatava…
-
„Dissonanze” festivali peeti Roomas sel aastal kaheksandat korda. Üritusel on aastate lõikes üles astunud mitmeid elektronmuusika tähed, kes säravamad, kes omapärasemad, Miss Kittinist kuni Aoki Takamasani välja.
Kahepäevane festival leidis aset äärelinnas, Rooma Kongresside Palees, mis meenutab oma massiivsuse ja astmelise ehitusplaani poolest kodust Tallinna Linnahalli. Sambad lisasid majale siiski Igavese Linna hõngu. Üritus toimus kolmel laval: suures tantsusaalis, aulas ja katusel paikneval välilaval.
Külastasin festivali selle toimumise…
-
Kuigi, mõlemad kontserdid olid ausalt ja puhtalt mängitud. Ka aplaus oli mõlemal piisavalt pikk ja vanemuislaste auks peab ütlema, et dirigent oli valitud nii hea, et tõstis lõpuks ikka publiku püsti. Viini teatrimajades tegutsev dirigent Alfred Eschwé tegi tõesti kõik, mis sai ja suutis.
Kõigepealt oli kava vaatamata kahele „kergele” aspektile (galakontsert ja Johann Straussi muusika) koostatud soliidselt ja stiilselt. Kontserdi esimeses pooles kõlasid valdavalt opereti „Mustlasparun”…
-
Nagu kava juba ütleb, oli latt seatud kõrgele. Sellega toimetulemiseks olid eeldused olemas: Lipinaitytė meeldiv lavaline energia, tema juhendaja professor A. Ficheri nõuanded ja Marje Lohuaru muusikaline kogemus.
Kontsert algas Beethoveniga. See sonaat (op. 47 „Kreutzer”) ei ole suur mitte ainult oma kestvuselt, vaid kõigepealt sisult. Maailmas on palju viiuldajaid, kes võivad selle ära mängida. Mida selle oskusega peale hakata ja millist lugu kuulajale pakkuda? Siin haakuvad esitajate natuurid…
-
Richard Wagneri „Tristan ja Isolde” on kultuurisündmus, mis kujuneb proovikiviks nii teatrile kui publikule – et kuidas vastu võetakse ja kui pikk tuleb lavaelu. Et aga kavva võeti üldse Wagner, ja veel tema kõige psühholoogilisem ooper, näitab teatri usaldust oma muusikute ja vaataja vastu – seega laiemalt eesti kultuuri küpsust ja hetkeseisu.
Ega asjata pole kava paraja raamatu paksune ja tihedalt täis kõikvõimalikke filosoofilisi, mütoloogilisi ja ajaloolisi…
-
Tegelikult on Helsingi Filharmoonia Orkester 125 aasta jooksul maamunale korraliku ringi peale teinud ja ka Lõuna-Ameerika pole neile tundmatu. Suuremad turneed on seotud ikkagi Põhja-Ameerikaga. Tasub nimetada, et 1968. aasta turnee sisaldas 48 (!!) USA linna. 1982. aastast tänaseni sisaldab iga Helsingi Filharmoonikute hooaeg ühe, vahel isegi kaks välisreisi. Ühele orkestrile ei ole midagi motiveerivamat kui esinemine võõrale publikule, seda tajub positiivselt ka oma kodune kuulajaskond.
Maestro Leif…
-
Läinud nädalal toimus pea üheaegselt kolm hooaja lõppkontserti: oma sessioonile panid punkti Eesti Kontsert (15. V) ja ERSO (16. V) ning ka muusikaõhtu sarjast „Klaveripalavik” Mustpeade majas (15. V) oli välja kuulutatud Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdina. Eks kohusta juba sõna „lõppkontsert” ise esinejaid millekski enamaks kui n-ö tavaline muusikaõhtu – mingi trump peab tagataskus varuks olema. Ning TKO käis seekord välja koguni kolm trumpi, milleks olid Eri Klasi särav…
