-
Noored tahavad lõbutseda, pidutseda, lihtsalt olla . . . . Rahmaninovi „Eleegilise trio” või Pēteris Vasksi kvarteti esitamine on ikkagi päris tõsine töö, tutvustusest käib läbi isegi sõna „konkurss”.
Jah, me ei tahtnud korraldada päris võistlust, vaid pigem anda võimaluse ka neile õpilastele, kes ei ole ennast võib-olla veel leidnud või pole veel nii tugevad. Just veidi tagasihoidlikumad õpilased saavad tihtipeale sellistel festivalidel väga tugeva innustuse edasiseks musitseerimiseks ja…
-
Ent alustagem algusest, s.t avamängust. Johannes Brahmsi „Traagiline avamäng” d-moll op. 81 kõlas ERSO esituses kavalehe andmeil viimati kolm aastat tagasi. Nüüdsel ettekandel võttis Elts alguses hästi energilise tempo, mistõttu joonistus välja väljendusrikas kontrast järgneva aeglasema, mažoorse episoodiga. Teadupärast võib Brahmsi teoseid esitada nii klassikaliselt väljapeetumas kui romantilisemas võtmes ning Elts näis lähtuvat just viimasest, emotsionaalsemast aspektist, mida toonitasid ka dirigendi silmatorkavalt retoorilised žestid. Samas distsiplineeris…
-
Kava Griegi muusikaga oli kokku pandud soliidselt: esimeses pooles peaaegu tundmatud, teises populaarsed teosed. Nii oli portrees välja toodud ka portreteeritava varjatud pool. Paraku olid need laulud ja „Norra tantsud” tõesti väheütlev materjal, sealjuures oli Grieg ise oma 20aastaselt kirjutatud tantsude esituse ka ära keelanud. Mitte eriti muusikaline materjal toob ka esitaja nõrgad küljed rohkem esile. Tantsudes pole head kokkutõmbavat vormi, muusika (kuigi vahelduvate karakteritega) seisab…
-
Kontserdisari „Eesti muusikud”: Age Juurikas (klaver) 17. II Mederi saalis.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõu ja doktorandi Age Juurika kontserdikava pearõhk oli kahel erineva mõttemaailmaga suurteosel: Aleksandr Skrjabini ja Sergei Prokofjevi klaverisonaatidel vastavalt nr 3 op. 23 fis-moll „Hingeseisundid” ja nr 6 op. 82 A-duur. Formaalselt oli neil mõndagi ühist: neljaosalisus raskuspunktiga I ja IV osal, mõlemal sonaadil keeruline faktuur, mis nõuab mängijalt suurt vaimupinget ja kõrget…
-
Eleazar: Kas peabki kõike alati seletama? Eks harjumus olegi see, milles me kõige rohkem kinni oleme. Oleme midagi harjunud teatud moodi kuulama ning kui siis seda meile teistmoodi esitatakse, tõukab see meid eemale.
J.-P.: Ei saaks öelda, et tänane kontsert mind eemale tõukas, kuid mingist autentsest tõlgendusest ei saa nüüd küll rääkida.
E.: Olen selle üle palju mõelnud, et mis on üldse see autentne tõlgendamine. Nelikümmend aastat tagasi…
-
Festivali avakontserdil 12. veebruaril pakkus publikule avastamiseks lummavaid kõlamaailmu Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, klaveril soleeris Marrit Gerritz-Traksmann. Heino Elleri põhjamaiselt karge, kuid valusalt isiklikku väljendav „Eleegia” keelpilliorkestrile ja harfile mõjus ansambli suhteliselt suurest koosseisust hoolimata kammerlikuna, oli kvartetimuusikale omaselt tihedalt läbi komponeeritud. Arvo Pärdi „Mein Weg” lubas muusika kulgu jälgida otsekui läbi teleskoobi ja suurendusklaasi korraga.
Erineva kestusega fragmentidest koosnev tekstuur moodustas rahutult lainetava terviku, kus…
-
Noh, ega ta ju nõnda põruta, et meie kõrv midagi kuuleks, aga imelik vaadata ikka. Paremad linnutundjad arvavad teadvat, et kajakas end just trummarina ei tunne. Küll aga teab ta, et selle jalgadega trampimise peale võib maa alt oma nina välja pista mõni ussike, kelle meelest on tegu paraja ja seega siis ohtliku maavärinaga. Ja – napsti! – see ussike kajakal nokas ongi. Nii et sedapuhku…
-
Elkeni asutatud on ka tänini Võrus tegutsev naiskoor Kannel, aastaid hiljem oli ta segakoori Tervis esimene dirigent. Organisti ja koorijuhi ameti kõrvale tulid Võru I keskkooli muusikaõpetaja kohustused, sest neljalapseline pere tahtis toitmist. Muusikapedagoogina tegutses Elken väga tulemuslikult ka solistide, duettide, ansamblite ja orkestritega. Kahjuks ei tohtinud nõukogude kooli õpetaja töötada kirikus organistina, õnneks olid lubatud kodused klaveritunnid, mida helikunstnik ka andis. 1969. aastal pensionile jäänud…
-
Pühendumine varajase muusika mängimisele oli väga kindel suund ja valik, mida Maria ja Robert Staak jätkavad omas ansamblis Rondellus. Plokkflööt kui instrument oli tollal meie muusikapildis mõneti veel avastamata maailm ja justkui ootas oma fanaatikuidpropageerijaid. Mõlemad, nii Utt kui Sukk täiendasid end erialaliselt Haagi kuninglikus konservatooriumis ning Utt süvenes ka nii vanade kui praeguste pillimeistrite lõputult huvitavasse tegevusmaailma. Aastast aastasse, kontserdist kontserdini on Cantores Vagantes toonud…
-
Ühes viimasega musitseeriti nüüdki, kõlapilti lisandus Soome keelpillikvartett Proton. Samuti võib sisuliselt ansambliliikmeks pidada surround-heli ja reaalajastatud heliefekte kujundavat helitehnikut Heikki IsoAholat. Ka säherduse kollektiiviga on Pohjonen kord varem Eestis esinenud, nimelt 2006. aastal Leigo festivalil, kus esitati mitmeosaline läbikomponeeritud teos „Uniko”. 65minutilise kompositsiooni olevat tellinud 2002. aastal Kronose kvartett ning Pohjonen, kel seks ajaks juba koostöökogemusi Tapiola Sinfoniettaga, andnud oma jah-sõna.
Teose muusikaliseks ideeks sai ühendada…
