-
Festivali peaesineja on maailmakuulus jazzviiuldaja Jean-Luc Ponty, kelle koostööpartnerite loetelust saaks kokku linnutee: see ulatub sümfooniaorkestritest Frank Zappa, Mahavishnu Orchestra, Chick Corea ja Al Di Meolani. Ponty albumeid on müüdud rohkem kui 6 miljonit, mis on instrumentaalmuusika puhul tähelepanuväärne arv. Prantsuse virtuoos ja helilooja annab oma jazzrock-ansambliga kontserdi 16. XII Nokia kontserdimajas, mis annab oma tehniliste võimalustega silmad ette paljudele Euroopa kontserdisaalidele. Kindlasti pakub rõõmu esmakohtumine…
-
Siiski oli teda kuulata huvitav ja rikastavgi, sest kõik nüansid-detailid tulid eredalt esile. Kava oli koostatud värvikate sisuliste plokkidena: Hugo Wolfilt neli „Goethe lauluraamatu” Mignoni laulu, siis kuupaiste-, armastusening unenäoteemalist prantsuse muusikat Gabriel Faurélt, Mart Saare romansse, Veljo Tormise „Kümme haikut” ja Richard Straussi viis hilisromantilist laulu. Kava esimese poole ägedus tekitas huvi, kuidas meie eesti muusika üliaktiivse saksa pianisti käes kõlab. Kogu kava esitati tavatult…
-
Näib, nagu võiks Berezovski teha klaveri taga takistusteta kõike, mida vaid soovib. Millised soovid ta siis seekord kuulajate ette tõi? Kava äratas ootust: R. Schumanni „Davidsbündlerite tantsud” (mis pole eriti tantsud, vaid Florestani ja Eusebiuse muusikalised dialoogid) ja F. Liszti alati elevust tekitav Sonaat h-moll. Schumanni tantsude tarvis oli Berezovski leidnud läbipaistva ja kerge koloriidi, juhindudes enamasti autori antud karakteri- ja tempomärgistustest nagu zart, einfach, innig…
-
On äärmiselt tervitatav, et selle kõrgeima raskusastmega teose ettekande teostajateks olid läbinisti kodumaised interpreedid Mihkel Poll ja Anu Tali ja et seda esitust kuulas pilgeni täis kontserdisaal, kus publik kviteeris esitust tormilise aplausiga. Arvatavasti oleme kõik üht või teist viisi romantilised, lähtudes eelkõige oma soovunelmatest ja nende saavutamise teedest. Nagu romantilise muusika puhul ikka, on siin võimalik võrrelda vägagi kardinaalselt erinevaid väga autoriteetseid esitusi, alates autori…
-
Samamoodi oli vokaal suures osas hääleldustele üles ehitatud ka noore jaapani helilooja Dai Fujikura teoses „Still Sweet”, kuni häälest kasvas vaikselt välja sõnamänguline tekst, millesse helilooja oli samuti suhtunud kui häälikute kogumisse. Nii Tarmo Johannese kui ka Iris Oja sooloesitused tähendasid tarretavaid elamusi. Tarmo Johannese soolo, Keiko Harada bassflöödipala „Bone++” sai puhtjuhuslikult rikkamaks väikese, olemuselt eht jaapanlikult viisaka performance’i võrra, mille tegevus hakkas hargnema puldilt põgenevatest…
-
See on kindlasti tõusnud teaduse, eriti astronoomia puhul. Kunst ja arhitektuur on vaata et muusika külge aheldumas, kõnelemata filmist ja teatrist, mis on seda olnud niigi. Kuid kui mõtleme selliste valdkondade peale nagu kaubandus, teenindus, toitlustamine, siis näeme, et muusikata siin enam ei pääse. Vaevalt et õnnestub leida einetamispaik või ostukeskus, kus sulle muusikat pähe, vabandust, kõrvadele ei määritaks. Kes on sündinud õnnetusesärgis, nõnda et tal…
-
Oma hoones oleme teinud parima, mida vanas majas teha sai. Tuli arvestada ruumide suuruse, ja kõrgusega. Üks asi on tänased nõuded, teine hoone mõõtmed, nii et mõni asi (nt ventilatsioon) jääb ehk silma riivama; uue hoone ehitamisel lahendatakse sellised probleemid projekteerimisel. Ruumid on nüüd sedavõrd helipidavad, kuivõrd see on võimalik. Oleme saanud kasutusse võtta IV korruse. Kauni sisekujunduse autor on Taisi Kadarik. Edaspidi ootame laienemise võimalust,…
-
Mõni festival on teda lausa ekspluateerinud: nii dirigeeris ta 2008. aasta Eesti muusika päevadel (EMP) „Sümfoonilisi hääli” nelja uusteosega (samasugune täispikk uudiskava ERSO ga ka 2007), Jüri Reinvere autoriõhtut ja tegeles Tõnis Kaumanni „Kaubamajaga”. 2006. aastal tegi ta EMPil Vocesega Helena Tulve autorikontserdi, varem olid juba olnud René Eespere, Tõnu Kõrvitsa ja Peeter Vähi õhtu. Selle aasta EMP kavas oli tema juhatada Erkki-Sven Tüüri autorikontsert muusikakeskkooli…
-
Klavessiinil esitamiseks oli Orgse Bachilt valinud kontserdi G-duur (loodud Vivaldi viiulikontserdi op. 7/2, RV 299 põhjal) ja „Prantsuse süidi” Es-duur. Teosed olid läbi viidud hea stiilitajuga, kuid mängijalt oleks oodanud pilli väljendusvõimaluste veelgi paremat kasutamist. Edasi viidi kuulajad kaasa galantse stiili ajastusse ning haamerklaveril hakkasid kõlama J. S. Bachi kahe vanema poja, isa lemmiku, andeka, kuid vaesuses surnud Wilhelm Friedemanni ning eduka, kuulsa ja kaasaegsete poolt…
-
Kuuldu põhjal võib öelda, et Randalul on välja kujunenud laulev klahvipuudutus ja mahe kõlapalett, millega ta Mozarti teostele läheneb. Tema toon on pigem lüüriline kui dramaatiline, suhtumine muusikasse pigem kammerlik kui sümfooniline ning särale ja ekstravertsusele on eelistatud intiimsemad karakterid. Ta ei arenda suuri dramaatilisi pingevälju ega rõhu ülearu suurele kontrastsusele muusikaliste kujundite ja temaatika suhestamisel. Sageli ilmestab ta agoogiliselt erinevaid detaile, mistõttu neist paljud kõlavad…
