-
Kontserdi programm oli stiilne, peateosena kõlanud Sümfooniale eelnesid Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Saaga” ja Viiulikontserdi vene päritolu prantsuse noorukese viiuldaja Aleksandra Soummi (1989) esituses. „Saaga” on Sibeliuse enda sõnul tema kõige isiklikum teos, milles pidavat peegelduma kogu autori rahutu noorus. Võib-olla see õigustab ettekande suhteliselt kiire tempo ja pisut rahutu meeleolu, kuigi oleme harjunud teost kuulama mõõdukamalt kulgevana. Vaieldamatult oli esitus heal tasemel ja pakkus parasjagu…
-
Tuletame meelde, et Straussi sümfoonilise poeemi täispealkiri on „Till Eulenspiegels lustige Streiche” („Till Eulenspiegeli lõbusad seiklused”). Viini ülikooli muusikaprofessor Franz Hasenöhrl (1885–1970) seadis Straussi suure sümfooniaorkestri poeemi kvintetile viiul, klarnet, fagott, metsasarv ja kontrabass ning teose esmaettekandjaks olid Viini Filharmoonikute liikmed. Meie juhtumil, ikkagi esiettekanne Eestis, olid esitajateks Katrin Matveus, Madis Kari, Peeter Sarapuu, Rait Erikson ja Mati Lukk. Partituur nõuab eranditult igalt esitajalt kogu meisterlikkuse…
-
Kui harilikult minnakse ühele festivalile üsna kindlate ootustega muusika suhtes, näiteks „Nyydi” festival pakub kodumaiste ja välisheliloojate uut muusikat, Eesti muusika päevad eesti muusikaloojate ja interpreetide loomingut, siis missuguste muusikahuvidega publikule on õigupoolest suunatud „Täiuslik vaikus”? Kas leidub inimesi, kes käivad järjekindlalt festivali kõikidel kontsertidel nii nagu „Nyydi” ja EMP i puhul? Kui palju on neid, kes ühtviisi janunevad elektroakustilise ambient’i, meelelahutusliku džässi ja Arvo Pärdi…
-
Peaks ju olema mingi n-ö paradigmanihe nii sümfooniažanrist loobumise kui selle juurde tagasipöördumise puhul. Põhjust niisuguseks arutluskäiguks justkui oleks. Meenutame, et iga varasema Arvo Pärdi sümfooniaga kaasnes uue kompositsioonitehnika või stiili kasutuselevõtt. Nii pani Pärdi Esimene sümfoonia „Polüfooniline” (1963) lõpliku punkti helilooja algselt neoklassikalisele stiilile (nt kaks sonatiini ja „Partita” klaverile 1950. aastate lõpust) ning demonstreeris dodekafoonilise tehnika perfektset valdamist. See oli eesti muusikas tol ajal…
-
Käesoleval ajal seovad teda pedagoogiamet EM TA kammermuusikaosakonnas ja Tallinna muusikakeskkoolis klaveriosakonna juhatajana. Kuulajaid koguneb märkimisväärne hulk ja peagi saabuvad esinejad – reipad kummardused ja läheb lahti! Kontserdi esimese Schuberti laulu „Fischerweise” („Kaluriviis”) klaveripartii on nagu veevulin ja Mati Turi õrn laul kasvab järk-järgult võimsamaks, eriti imetlusväärne on ülemine tessituur. „An die Leier” („Lüürale”) – siin pääseb laulja hääl dramaatiliselt täies ilus kõlama vaheldumisi õrna lüürikaga,…
-
Konverentsil jäi kõlama tõdemus, et lääne senises muusikahariduses domineeriv traditsiooniline instrumendiõpetuse erialatund, kus viimistletakse individuaalseid tehnilisi ja interpretatsioonilisi oskusi, ei pruugi tänapäeval olla enam piisav, sest ei valmista muusikut piisavalt ette tulevaseks erialaseks tööks. Muusikahariduses soovitati üle minna projektipõhisele õppele, nii et tudengid lahendaksid loomingulisi ülesandeid nende tulevase ametialase tegevusega lähedases keskkonnas. Avaettekande pidas konverentsi ainus külaline väljastpoolt Euroopat, McGilli ülikooli Schulichi muusikakooli dekaan Don McLean…
-
Teise, otsustava tõuke uue muuseumi algatamiseks sain 2004. aastal Saksamaal Lübeckis. Uurisin seal kogu maailma klaveritootmist hõlmavat suuremahulist leksikoni. Hämmastav oli leida, et täpsusega tuntud sakslased olid paigutanud meie klaveriehituse au ja uhkuse, tiibklaveri Estonia tootmise Moskvasse (Moskau, Russland)! Sellest hetkest kinnistus mõte, et valeinfo kummutamiseks tuleb eesti klaver koos tema ajalooga võimalikult suurelt ette võtta ja et mõttekas oleks luua rahvuslik klaverimuuseum. Mõttekaaslased leidsin klavereid…
-
Monika Mattiesen: Küberstuudio kasvas välja soolokontsertidest, mida ette valmistades üritasin alati suhestada esitatavad teosed ruumiga – nii akustilises kui ka visuaalses plaanis. Selleks aga, et muusika mitmetasandilisus selgemini välja joonistuks ja kuulajani ulatuks, said instrumentalistide kõrval partneriteks valgus- ja videokunstnikud, tantsijad, näitlejad ning elektronmuusika spetsialistid. Elektriseeritud flööt valgusprojektsioonis laval koos tantsija ja näitlejaga inspireeris kooslust nimetama alguses Küberlinnuks, siis ka Küberflöödiks.
Jäime pidama Küberstuudiol, mis tundus teiste…
-
Tegelikult ei saa mitte miski tekkida eimillestki ja ka Anne-Liis Polli ja Anto Petti improooper ei sünni ainuüksi hetkeliselt sähvatavast jumalikust inspiratsioonisädemest, selle taga on otsingud ja kogemused, pikad harjutusperioodid ja treeningud. Nüüdseks on need kestnud juba rohkem kui kaks aastakümmet. Pett on improvisatsiooniga tegelnud mäletamist mööda varastest lapsepõlveaastatest saadik, jätkanud nii kooli kui ka konservatooriumi ajal oma tehnikate otsimist ja täiustamist. Juba 1981. aastal alustas…
-
See, et nüüdne publik saab istuda kinosaalis ning osaleda samas aegruumis etendusel kahe maailma metropoli ooperiteatris – Milano La Scalas ja New Yorgi METis 200–250 kroonise piletiga, on ju ime. On selge, et kinos jõuab meieni tehnokraatlik heli, mis kinnitab tõdemust, et „elus asi on parim asi”, kuid see on paratamatus. Paljukest on siis neid ooperisõpru, kelle kukkur lubab originaalist osa saada? Ja kindlasti on see…
