-
Kuigi žürii tundis korraldajate survet, et kõrgelt tuleks hinnata Suurt teatrit ja Maria teatrit, ei märgitud auhinnaga näiteks ühtki Maria teatri ooperilavastust, küll aga sealseid lauljaid nagu suurepärane bass Ildar Abrazakov. Päris hämmingus oli maestro, kui läks üle hulga aja Suurde teatrisse, kus oli kavas „Ruslan ja Ludmilla” – Puškini muinasjutt, aga üle afiši jooksis suur plagu kirjaga „alla 16aastastele keelatud” . . . . Positiivset huvi äratas Eri…
-
Püstitame Rotermanni kvartalisse telgist kontserdisaali ning festivali perioodiks kujuneb selle ümber idamaine turg, kus aeg-ajalt teevad oma koomuskeid ka Usbekimaalt pärit tsirkuseartistid ja ei puudu maapinnast 15 meetri kõrgusel trikke tegev viieaastane köieltantsija. Veidi varjulisemasse kohta kogunevad need, kes soovivad osa saada vadžratantsust ja muudest budistlikest riitustest. On vist juba pikematagi selge, miks tänavune muusikapidu kannab alapealkirja „Pühamu basaaril”.
Profid ja sufid ja punase raamatu tegelased
Ajavahemikus 29.…
-
Eelmisel aastal sai Mari Poll Londoni muusikakolledžis magistrikraadi (prof Radu Blidar), tänavu lõpetab samas õpingud artistidiplomi programmis („Artist Diploma”). Minul avanes võimalus temaga rääkida Skype’i vahendusel 16. mail, päev pärast auhinnatseremooniat ning päev enne 17. mail Norfolk House Music Roomis toimunud kontserti, kus Mari Polli saatis klaveril Jennifer Hughes.
Palju õnne! Tagore kuldmedal on väga suur tunnustus. Kuidas selle saajaid valitakse?
MARI POLL: Medalisaajad valib kuningliku…
-
Kõnelesime kooriliikumisest ja kultuurist üldse. Jutt hakkas hargnema küsimusest, kui lai on meie koorimuusika kandepind. Kas rahvuskultuuri mõiste hõlmab ka täiesti pretensioonitut taidlust, kus lauljatel ega dirigendilgi ei näi olevat mingeid muusikalisi ambitsioone? Kust läheb piir või kas üldse ongi niisugust piiri, millest alates lauluklubi siiski ei mahu rahvuskultuuri mõistesse?
Elo Üleoja: Mina seaksin piiri nii: kõik, kes pürivad laulupeole, kuuluvad rahvuskultuuri. On ka koore, kus…
-
Eestlased käisid Bremenis neljandat korda. Pianist Kristjan Randalu esines Baden-Württenbergi jazzansambli koosseisus, esmakordselt väisas messi Taanis elav saksofonist Maria Faust, kes tutvustas oma plaadifirmat Barefoot Records. Jazziliitu esindasid Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja uustulnukana kontrabassist Peedu Kass. Nimelt on jazziliidul tore tava võtta igal aastal kaasa üks noor muusik ja aktiivne jazziliidu liige, et anda talle uusi kogemusi ja võimalusi kontakte luua. Et jazzivallas sünnib koostöö…
-
Maurice Raveli (1875–1938) lavateostest on meie mõlema ooperiteatri laval mängitud kelmikat ooperit „Hispaania tund” (Estonias 1964. a, lav Udo Väljaots, dir Vallo Järvi; Vanemuises 1998. a, lav John Wesley Hill, dir Lauri Sirp) ning värvikas-sensuaalset balletti „Daphnis ja Chloë” (1966, 1972,1996, Mai Murdmaa koreograafia).
Olnud küll kompositsioonis Fauré õpilane, on Raveli helikeeles võluvalt põimunud prantslaste esprit-vaimulaad, milles tugev annus maalikunstist tuntud ekspressionismi, ning hispaania tulisus ja kontraste…
-
Mono-ooperi õnnestumise võti on kahtlemata peaosalise valik. See, et teos elavana kuulajaid kõnetas, oli puhtalt Helen Lokuta briljantse laulutehnika ning heade näitlejavõimete teene. Ka lavastaja Neeme Kuningas on kavalehel ennetavalt märkinud: peaosalise loojanatuuri omadused ja oskused on lavastuse loomise põhjuseks. Tulemuse üle saab vaid suurt rõõmu ja uhkust tunda. Lauljatar lõi usutava lavakuju eeskätt oma hääle ja musikaalsuse abil. Kuigi, teades Lokuta näitlejavõimeid, jääb kiusama mõttevälgatus:…
-
On ju suur vahe, kas vaataja näeb-kuuleb laval mingit muusikalis-deklamatsioonilist tekstipõimikut või jälgib lavastatud muusikaetendust. Selleks, et üldse midagi lavastada, peab story ehk tegevuse mõttes olemas olema ka mõni lugu, mida lavastada. „Viimase monogaamlase” muusikaliselt teatraliseeritud variandis see sisuliselt aga puudub. Selle asemel jutustab (ja laulab) Hanna-Liina Võsa kehastatud peategelane sürrealistlikke mälestusi oma eelmistest meestest. Need on päris kummalised, kuna ta on igal mehel käe(d) otsast…
-
Raimo Kangro kavandas „Display’d” muusikaliste portreedena. Esimene neist, „Display I – Steve Reichi portree” op. 42 (1991) areneb alguses veidi orientaalses vaimus (oleks nagu taustaks kaamelikaravanide liikumisele), muutudes ajapikku eestihõnguliseks, aga reichilikus stiilis korduvate motiividega kõlamaalinguks. Tegelikult oli Reichi seal vaid õrnalt aimata. Esitus oli kujukas, kooslus tegutses erksalt ja kuulajaid mobiliseerivalt.
Kava teises pooles kehastusid kõik mängijad hästi õlitatud masinaks, kus iga väiksemgi detail peab ideaalselt…
-
Vokalistid esitasid publikule peamiselt jazzistandardeid. Esikoha võitis Rūta Dūduma Lätist. Teiseks tuli Joanna Kucharczyk Poolast ja kolmandaks Veronika Čičinskaitė-Golovanova Leedust. Dūdumas oli sära ja energiat. Tema tämber oli kõrgel helisev, kuid paraku mitte just väga dünaamiline. Puudusid meeldejäävad aktsendid ja mulje jäi veidi üheplaaniline. Kahtlemata olid kõik finalistid laval enesekindlad, ent üllatusi ei pakkunud. Mõjusamaid esitusi oli ehk Kucharczyki end klaveril saates lauldud „Üks ja ainus”…
