
Eino Tambergi 95. sünniaastapäevale pühendatud kontsert oli õrn ja elujaatav, samal ajal sissepoole vaatav nagu helilooja isegi.

Neli pilku muusikale olid äärmiselt erinevad, mistõttu võib arvata, et ka meie heliloojate järelkasvu muusikaline käekiri on sama mitmekesine.

Ulatuslikele lavateostele vastukaaluks asub Märt-Matis Lille „Prelüüdid vaikusele“ justkui skaala teises otsas ning kätkeb eksperimenti, kui nappide vahenditega on võimalik tsüklilist teost kirjutada.

Kontsert „Ehapunas“ oli tundlikult kokku pandud tervik, mis puudutas ja jäi meelde. See tõestas, kui loomulikult võib omavahel sobituda kahe näiliselt kauge helilooja looming.

On tore, kui pikalt ära olnud muusikud jõuavad ringiga koju tagasi ja jagavad mujal omandatut kodupublikuga.

ERSO hooaja lõppkontsert andis võimaluse mõtiskleda elu kaduvuse ja ajatu olemuse üle ning pärast kuuldut kergema südame ja selgema pilguga vihmasesse kevadöhe astuda.

Nii on kirjeldanud Kadri Voorand Olav Ehala muusikat kuulates tekkivat tunnet. Ilmselgelt tundis publik sama ja viimastele lugudele elati kaasa püstijalu.
Motivatsiooni uurimisel selgub, miks muusikaõpingutega alustatakse, miks ollakse valmis pidevalt harjutama ning millised tegurid mõjutavad muusikaõpilast õppetöös.

„Põrmuline“ ei püüa vaimustada efektide ega dramaatiliste kõrgpunktidega, vaid loob mediteeriva, sisendusjõulise ruumi, kus seisundid võivad, aga ei pruugi ajapikku avalduda.

Nüüdismuusika festival avanes nagu kaunis elurikas mets. Oli tarkust, igavust ja kordust, aga ka väikseid ülevoolavaid hetki – eriti vokaalkontsertidel.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.