„Neli pilku“ – sellist pealkirja kandis EMTA suures saalis antud kontsert, kus tulid ettekandele kooli nelja heliloomingu õppejõu ehk René Eespere, Tõnu Kõrvitsa, Toivo Tulevi ja Helena Tulve teosed. Rõõmu valmistas, et need neli pilku muusikale olid äärmiselt erinevad, mistõttu võib arvata, et ka meie heliloojate järelkasvu muusikaline käekiri on sama mitmekesine.
Esitajatest oli kontserdil põhiraskus kanda Tallinna Kammerorkestril, millega liitusid mitmed solistid. Kõlab vist juba nagu mantra, et TKO esitus oli kõrgetasemeline. See orkester on niivõrd professionaalne, et pole mingit vahet, kas mängitakse barokki või tuuakse esiettekandele vastvalminud teosed: alati kõlavad need viimistletult ja muusikaliselt viimse detailini läbimõeldult. Samal ajal jätab nende esitus tunde, nagu kõik tuleks kergelt ja justkui iseenesest, mida ma siiski ei usu – oluline on saali kanduv mulje.
TKO on andnud kontserte ka dirigendita, kuid sel korral kõlanud keeruline repertuaar nõudis kindlasti kedagi orkestri ette ja nii oli dirigendipuldis Andres Kaljuste. Peab tunnustama Kaljuste tööd sedavõrd eriilmeliste teoste ühtmoodi suurepärase ettekande eest. Ei paistnud, et ta oleks mõnda teost teisele eelistanud, vaid oli lähenenud igaühele väga isikupäraselt ja see avaldus ka tema dirigeerimisvõtetes. Kord oli ta kui klassikaline, igat detaili täpselt näitav orkestrijuht, siis aga hõljus justkui muusikaga kaasa ning andis edasi vaid emotsioone – täpselt nii, nagu olukord nõudis, ja tulemus oli ka muusikas kuulda.
Kontserti raamisid René Eespere teosed, millest esimesena ettekandele tulnud „Concentus“ on loodud 1995. aastal klaverile, pühendusega teose esmaesitajale Tarmo Eesperele. Hiljem on helilooja teinud sellest ka kitarriversiooni, TKO esituses kõlas aga 2024. aastal valminud kammerorkestriversioon, mis on omakorda pühendatud Andres Kaljustele. „Concentus’e“ klaveriversioonis tõusevad enim esile kordused ja habras faktuur, orkestrile seatuna saavad aga olulisimaks kõlavärvid. Eespere on lisanud keelpilliorkestrile tšelesta, harfi ja löökpillid, mis tekitavad koos tšellode pizzicato’ga ebamaiselt lummava kõlamaailma. Teose võib jaotada mõtteliselt kolmeks: kahe aeglase osa vahel on lühike kontrastne ja tormiline keskosa, kus lisab teravust tšelesta välja vahetanud klavessiin (mõlemat mängis Sophia Rahman). Ühtepidi on „Concentus“ tänu oma kaunitele kooskõladele lihtne kuulamine, ometi on selles minoorses teoses mingi eriline hinge kriipiv valu ja sügavus, mis tõuseb eriti esile just orkestriversioonis.
Eespere muusika täielik vastand on järgmisena kõlanud Helena Tulve 2018. aastal valminud „Tundmatuis vetes“ tšellole ja keelpilliorkestrile. Teos on tihedalt seotud TKO esitšellisti Leho Kariniga, kelle 50. sünnipäevaks on see loodud – tema on teose initsiaator ja esiettekandja ning talle on see ka pühendatud.
Iseenesestmõistetavalt soleeris ka sel korral Leho Karin. 2018. aastal Kersti Innole antud intervjuus ütles Karin, et ta oli tüdinud klassikalistest soolokontsertidest ja otsis midagi uut.* Helena Tulve on aga helilooja, kellelt on raske oodata klassikalise ülesehitusega kontserti, ja nii sündis teos, kus tšellist on küll kogu aeg esiplaanil, aga mitte virtuoosne liider, vaid orkester ja solist justkui pidevalt täiendavad teineteist. Solistipartii on äärmiselt intensiivne: siin on olulisel kohal ebaharilikud mänguvõtted, näiteks hästi kõrges registris mängimine, kõhedad glissando’d ning rahutud ja suurte hüpetega meloodiajoonised. Ka teose pealkiri on seotud Karini juubeliga. Tulve sõnul võib 50. eluaastat pidada elu sümboolseks keskpaigaks, kus vaatame ümbritsevat juba teise pilguga, näeme asju läbi, tunneme paremini inimesi enda ümber, aga hakkame suunama pilku ka silmapiiri taha, kus valitseb täielik tundmatus. Minu arust väga hästi valitud pealkiri, sest teoses valitsebki suurema osa ajast teatud ebamäärasus: siin ei ole sihipärast pürgimist millegi poole ega suuri kulminatsioone, ei ole küsimusi ega vastuseid, vaid justkui ringi mööda liikumine. Siiski toimub teatud muutus umbes teose keskpaigast: alguse vägagi tumedad värvid muutuvad natuke helgemaks, peamiselt klastritest koosnevast helikoest tungivad läbi ka üksikud lühidad, peaaegu et tonaalsed motiivid ja glissando’dki on kaotanud oma kõheda kõla. Terve teose jooksul valitsenud ärevus vaibub lõpuks hääbumisse.
Õppejõudude kontserdi esimese poole lõpetas Tõnu Kõrvitsa 2010. aastal valminud seitsmeosaline tsükkel „Labürindid“ pühendusega Tõnu Kaljustele ja TKO-le. Teos ei ole kuigi pikk, see-eest aga mitmekesine: iga osa on hästi karakteerne ja eriilmeline. Seitsmest labürindist moodustub ühtne tervik, kus juba kõlanud motiivid ilmuvad meenutusena põgusalt ka järgmistes osades. Tsükli avaosa on staatiline, pikkadel nootidel ja otseselt midagi siin ei juhtugi. Sellele järgneb täiesti vastandlik kerge, kuid pahaendeline orkestri-pizzicato, mille taustal kõlav tšellode soolo kasvab üle ärevaks viiulipartiiks. Kolmas osa on aga ilmeksimatult äratuntav Kõrvits: siin on talle ainuomane meloodiajoonis ja harmooniakäigud. Neljandas labürindis ilmub pidevate korduste seast hetkeks esile isegi midagi rahvamuusikalikku ja seda on tunda ka viiendas osas, mis on põhiolemuselt siiski traagiline. Kuuenda osa salapärane meeleolu juhatab sisse viimase labürindina kõlava adagio, mille lai ja laulev meloodia toob meelde „Tiibade hääle“ või „Lageda laulud“ – igal juhul midagi väga tõnukõrvitsalikku.
Kontserdi teise poole juhatas sisse Toivo Tulevi „Fana“ sopranile ja vioolale (2023, Inayat Khani tekst), selle esitasid Kädy Plaas-Kala ja Kristjan Kannukene. Napile tekstile (kolm luulerida) on loodud sama napp, aga keeruliste käikudega muusika, kus põhiroll on vokaalil ja vioola vaid toetab teose teises pooles lauljat. Kädy Plaas-Kala oli leidnud õige võtme esitamiseks: sirge toon ja dünaamikaskaalal peamiselt erinevad piano-astmed sobisid suurepäraselt teose intiimse meeleoluga.
Tulevi teine, esiettekandes kõlanud „Beloved“ sopranile, flöödile ja kammerorkestrile oli kui eelneva mõtteline jätk, sest kasutatud oli sama luuletuse teksti, küll paari rea võrra pikemana. Teos üllatas oma traditsioonilise helikeelega. Seda siiski mitte teiste heliloojatega võrreldes, vaid Tulevi enda loomingule mõeldes. Kuigi teos on kirjutatud orkestrile ja solistidele, tõuseb soleerivasse rolli vaid flööt või õigemini erinevad flöödid, mida mängis kontserdil Monika Mattiesen. Sopranipartii, esitaja taas Kädy Plaas-Kala, on pigem kui värvilaik instrumentide taustal, mitte eraldi esile tõusev soolo. Põnevat, kohati lausa impressionistlikku kõlavärvi lisab orkestripillidega ühte sulandunud klaver (Age Juurikas).
Vastupidiselt Tulevile üllatas René Eespere lõpuloona kõlanud kontserdis flöödile ja kammerorkestrile nr 2 ebatraditsioonilisusega. Kontsert, kus soleeris Neeme Punder, algas mitte-eesperelikult atonaalse kaosega. See ei kestnud siiski kaua, vaid muusika liikus peagi tuttavamatele radadele. Flöödilt kõlas nukralt kaunis, natuke nurgeline meloodia ning saateharmooniagi oli tunduvalt tavapärasem. Nii nagu esimeses Eespere teoses, on ka siin oluline roll kõlavärvidel, õrnust ja sillerdavust lisavad harf ja löökpillid. Teose keskmes on katkendlike motiivide kordused, mis aga korduvad täpselt selle piirini, et mitte minna tüütuks, ning neile toovad vaheldust kontrastsed, peamiselt lüürilisemad lõigud. Flöödipartiis on nii eredalt esile tõusvaid soololõike kui ka tihedat läbipõimumist orkestriga ning helilooja on jätnud solistile ka improvisatsioonilist vabadust. Neeme Punderi mängus oli kõike, mida see teos vajab – laulvust, teravust, sügavust, mõtlikkust, mängulisust – ja nii said kuulajad tõeliselt nauditava elamuse osaliseks.
* https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/leho-karinile-puhendatud-helena-tulve-teos-tundmatuis-vetes
