24. mai õhtul kõlas Arvo Pärdi keskuses kontsert „Ehapunas“, kus esinesid sopran Katrin Targo, tema õde Mari Targo viiulil ning pianist Ralf Taal. Kavas olid Richard Straussi ja Alfred Karindi laulud ning üks Karindi instrumentaalpala. Esmapilgul võiks tunduda, et Straussi ja Karindi muusika on kultuuriliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt teineteisest üsna kaugel, ent kahe helilooja teosed moodustasid kauni harmoonilise ja emotsionaalse terviku. Peab tunnistama, et olin isegi mõneti üllatunud, kui hästi need kaks heliloojat omavahel sobitusid. Leidsin nende loomingus ühesugust tunnetust ja tonaalsust ning isegi helikeel on teatud mõttes sarnane. Kogu kava oli pehme, soe ja romantiline: haruldaselt ilus muusika kõneles vaikse selgusega armastusest, ajast ja kaduvusest.

Kontserdi avas Richard Straussi „Morgen!“ ehk „Homme!“, laul, mis on mulle juba ammusest tuttav ja üks minu vaieldamatuid lemmikuid tema loomingus. Mulle meeldib, kuidas klaveri eelmäng loob uduse ja tüüne hommiku atmosfääri, justkui seisaks aeg hetkeks paigal. Ralf Taal tabas selle meeleolu suurepäraselt: tema mäng oli unenäoline ja painutas ajatunnetust. Ka soprani liitumine – vaikne ja loomulik, justkui sulaksid esimesed noodid juba olemasolevasse muusikasse – mõjus imetabaselt. Katrin Targo hääl oli soe ja sume, kõik kõlas ilma liigse pingutuseta. Järelmängus jättis Taal ruumi vaikusele: säilis rahu, mis on nii teksti kui ka muusikasse sisse kirjutatud.

„Vier letzte Lieder“ ehk „Neli viimast laulu“ ei ole mulle nii tuttavad, kuid muljet avaldas just nende uus versioon, mille on sopranile, viiulile ja klaverile loonud Katrin Targo ise. Tema sõnul oli tegemist maailma esiettekandega ja kuigi see märkus oli öeldud publikule kerge muigega, on arranžeering maitsekas, loogiline ja suurepäraselt tasakaalus. Eriti hästi kõlasid esimese ja viimase laulu seaded. Võib-olla vaid teise loo „September“ alguse esimesed lühikesed viiulitrillerid oleksid võinud olla veidi julgemad, praegu mõjusid need pisut juhuslikena. „Vier letzte Lieder“ näib olevat lauljale paras pähkel. Lood on suure ulatusega, vaja on pikka hingamist ja kohati on kaunitesse meloodiatesse peidetud keerulised harmooniakäigud. Ent Katrin Targole ei paistnud selles olevat midagi ületamatut. Muusika voolas, kõrged ja madalad noodid õnnestusid näilise pingutuseta ning hääl kõlas eri registrites väga ühtlaselt. Ainus pisike kriitikanool puudutab teksti edasiandmist. Kuna laulude tekstid kavalehel puudusid ja mulle ei ole „Neli viimast laulu“ liialt tuttavad, jäi sõnade sisu osaliselt tabamatuks. Hermann Hesse luuletused väärinuksid pisut selgemat diktsiooni.

Lauludes „Frühling“ ehk „Kevad“, „September“, „Beim Schlafengehen“ ehk „Une eel“ ja „Im Abendrot“ ehk „Ehapunas“ oli tunda väga erinevaid meeleolusid: kevadine igatsus, sügise kaduv ilu, une-eelsed mõtisklused, eluväsimus ja leppimine oma surelikkusega. Eriti kolmandas osas „Beim Schlafen­gehen“ täiendasid trio liikmed üksteist suurepäraselt: sopran ja viiul olid võrdväärsed partnerid ning klaver saatis delikaatselt, mitte liialt sekkumata, ometi tõustes esile seal, kus vaja. Katrin Targo interpretatsioon oli peensusteni läbi mõeldud, just selles loos näitas ta kogu oma dünaamilist skaalat ja imetlusväärset hääleulatust.

Teise plokina kõlasid Alfred Karindi kolm laulu: „Hällilaul“, „Nõmmelill“ ja „Öine rändur“. Need sobitusid Straussi muusikaga üllatavalt loomulikult. Muide, helilooja on sopran Katrin Targo ja viiuldaja Mari Targo vanavanaisa – perekondlik side lisas minu arvates esitusele erilise soojuse. „Hällilaul“ meenutas mulle Tuudur Vettiku „Nokturni“, mis on minu kunagine lemmik. „Nõmme­lill“ tõi kaasa äratundmisrõõmu: Anna Haava teksti on kasutanud ka teised heliloojad, näiteks Cyrillus Kreek, kelle segakoorilugu olen korduvalt laulnud. Karindi „Nõmmelill“ oli lihtne ja kaunis, täiuslikult sõnadega kooskõlas. „Öine rändur“ mõjus seevastu sünge ja mõtlikuna, peaaegu prohvetlikult. Võib-olla polnudki see juhus. Teades, et Karindi arreteeriti alusetult 1950. aastal ja mitu aastat tuli tal olla Mordva ANSVs Dubrava vangilaagris, oli muusikas justkui aimata raskeid samme, mis toovad kaasa valu ja hävingu. Katrin Targo tõlgendus peegeldas väsimust ja leppimist ning puudutas sügavalt.

Karindi loomingust esitasid Mari Targo ja Ralf Taal ka pala „Legend“, kus viiul ja klaver moodustasid täiusliku dialoogi: fraasid põimusid orgaaniliselt ning jätsid ruumi ka vaikusele. Kaunis ja tundlik tõlgendus.

Kontserdi lõpetasid kaks Straussi laulu: „Die Nacht“ ehk „Öö“ ja „Zueignung“ ehk „Pühendus“. Esimest kuulates jõudsin mõelda, et ma ei teagi, kumb lugu mulle rohkem meeldib, kas kontserdi avalugu „Morgen!“ või „Die Nacht“. Mõlemad näitavad Richard Straussi oskust ühendada geniaalselt poeetiline tekst ja muusika, teha seda nii orgaaniliselt, et need muutuvad lahutamatuks. Katrin Targo madalad noodid kõlasid soojalt ja kindlalt (paratamatult meenus, kuidas ma ise kunagi nendega selle loo puhul vaeva nägin), tema pehme hääl tõi esile laulu uneleva meeleolu ning ööpimeduse õrna, veidi melanhoolse ilu. Taas nautisin Ralf Taali järelmängu – lihtsalt hämmastav, kuidas ta oskas iga noodi jaoks aega võtta! „Zueignung“ sobis suurepäraselt kontserdi lõpulooks. Kui eelmistes lauludes oli esiplaanil pigem vaoshoitud leppimine ja igatsus, siis siin kõlas kirgas, kartmatu pühendumine. Laulu korduv fraas „Habe Dank“ oli kui tänupalve – lihtne, aga sisult suur. Targo esitus kandis endas nii vaimustust kui ka aukartust, tema hääl helises säravalt ja vabalt, öeldes jah elule ja armastusele.

Lisaloona kõlas uuesti „Morgen!“, seekord koos viiuliga. Midagi pole teha – veendusin taas, et see on ja jääb minu lemmikuks Richard Straussi loomingus.

Kontsert „Ehapunas“ oli lummav muusikaline elamus ning jättis hinge sooja ja helge tunde, mis püsis veel kaua pärast viimase akordi vaibumist. Kolm suurepärast interpreeti Katrin Targo, Mari Targo ja Ralf Taal moodustasid muusikalise koosluse, kus igaüks täiendas teist, keegi ei püüdnud domineerida ja kõik hingasid ühes rütmis.

Katrin Targo, kelle kodulinn on juba aastaid olnud Viin, näitas ennast mitte ainult kogenud ja intelligentse lauljana, vaid ka arranžeerijana, kellelt tahaksin kuulda veelgi rohkem uudseid tõlgendusi. Tema pehme, väljapeetud hääl, lavaline kohalolu ja julge muusikaline mõtlemine kandsid kava algusest lõpuni. Mari Targo, Tallinna Kammerorkestri ridades tegutsev viiuldaja, tõi muusikasse sisemist sära ja soojust ning oli eelkõige suurepärane ansamblipartner: ta kuulas, reageeris ega tükkinud liialt esile. Ralf Taal, keda peetakse põhjusega üheks meie paremaks klaverisaatjaks, näitas taas oma oskust luua ruumi ja toetada lauljat ilma ennast peitmata. Kontsert oli igati õnnestunud, seda nii kavavaliku kui ka kõrgetasemelise esituse poolest, ühtlasi tundlikult kokku pandud tervik, mis puudutas ja jäi meelde. „Ehapunas“ tõestas, kui loomulikult võib omavahel sobituda kahe näiliselt kauge helilooja looming. See, mida publik kogeda sai, oli nagu muusikaline vestlus, mille teema oli elu ise.