1997. aastal kirjutas üks maailma juhtivaid eriteadmiste uurijaid K. Anders Ericsson: „Kuigi teadmised, kuidas saada meistriks, kasvavad aasta­kümneid kestnud pingelise igapäevase harjutamise tulemusena märgatavalt, on jäänud arenguks vajalikke igapäevaseid pingu­tusi toetavad motivatsioonifaktorid suuresti saladuseks.“¹ Paaril viimasel aastakümnel muusikaõppes tehtud ulatuslikud motivatsiooniuuringud on viinud selle saladuse paljastamisele siiski palju lähemale. Motivatsiooni uurimine võimaldab aru saada, miks muusika­õpingutega alustatakse, miks ollakse valmis sellesse järjekindlalt pidevalt harjutades panustama ning millised keskkonnaga seotud ja psühholoogilised tegurid mõjutavad muusikaõpilase sisemist motivatsiooni valitud erialal jätkata või viivad halvimal juhul õpingute katkestamiseni.

Muusikaga aktiivselt või ka passiivselt tegelemine pakub paljudele lastele (ka täiskasvanutele) suurt naudingut ja rahulolu. Ent instrumendiõpe nõuab suurt pühendumist, järjepidevat harjutamist, paljudel juhtudel ka hakkamasaamist esinemisnärvi, nõudlike õpetajate ning lapsevanematega. See kõik ei ole kuigi motiveeriv ning võib õppuri muusikast eemale peletada.

Sajad spordi- ja soorituspsühholoogias, aga ka paljudes teistes vald­kondades (haridus, meditsiin, tervisekäitumine, suhted jne) tehtud uuringud on näidanud, et kõige paremini saab motivatsiooni olemust seletada Richard M. Ryani ja Edward L. Deci välja töötatud enesemääramisteooria najal.² Tegemist on motivatsiooni kvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid käsitleva ulatusliku psühholoogia teooriaga motivatsiooni, heaolu ning isiksuse arengu kohta. Inimese areng ja minatunnetus toetub sellele, mil määral on rahuldatud tema kolm psühholoogilist põhi­vajadust: autonoomia, seotus ja kompetensus (mõnikord ka iseseisvus, võimekus ja sotsiaalsus). Selle teooria järgi pakub teatud käitumine rohkem rahuldust ja toetab heaolu, kui motivatsioon on sisemine ning seega sügavamalt seotud inimese minaga. Veelgi enam: motivatsiooni saab omaks võtta vaid juhul, kui on rahuldatud psühholoogilised põhivajadused. 

Enesemääramisteooria. Muusika­õpingute alustamine on enamasti seotud sisemise sooviga. Enesemääramis­teooria selgitab, kuidas võimaldab sisemist motivatsiooni toetav keskkond algsest huvist kasvatada elukestva muusiku­karjääri. Arusaadavalt ei põhine muusikaõpingud üksnes sisemisel motiveeritusel, vaid sisaldavad hulganisti ka tegevust, mida ei naudita, vaid mis vajavad ohtralt enesereguleeritud õpistrateegiaid ja tuginevad seetõttu omaks võetud välisel motivatsioonil.³ Veel võimaldab teooria vaadelda tingimusi, mis võivad muusikaõpingutes osalemist takistada või õpingud katkestada. Seega aitab enesemääramisteooria selgitada suurt hulka käitumisviise ning annab raamistiku mõistmaks, kuidas muusikaõpinguteks vajalikke hoiakuid, harjutamistavasid ja väärtusi internaliseeritakse ning millist rolli mängivad eelnimetatud protsessides õpikeskkonna tingimused.⁴ 

Teooria raamistikus paigutatakse motivatsioon skaalale kõige halvema kvaliteediga välisest motivatsioonist kuni kõige parema kvaliteediga autonoomselt juhitud sisemise motivatsioonini. Seejuures jaguneb väline motivatsioon omakorda neljaks alatüübiks: kõige kehvema motivatsiooni­kvaliteediga välisest motivatsioonist kuni parima kvaliteediga integreeritud sisemise motivatsioonini. Eelöeldust lähtuvalt tajutakse motivatsiooni kas välise survena või sisemisena, olenevalt sellest, kuivõrd on vaadeldav käitumine omaks võetud. Motivatsiooniskaala ühes otsas asuvad seega õpilased, kelle käitumist motiveerib väline kontroll: see võib olla hirm karistuse ees, ühiskonna surve, aga ka autasud või kiitused.

Näiteks muusika puhul harjutatakse heliredeleid sellepärast, et õpetaja käskis või et vanematele heameelt valmistada, saamata aru selle tegevuse vajalikkusest. Uuringute järgi on teiste kontrolli all rakenduval välisel motivatsioonil (näiteks harjutamise tasustamisel) käitumisele siiski lühiajaline mõju,⁵ sest sel juhul ei saada aru ülesande tegelikust väärtusest ning see takistab soovitava käitumise omaksvõtmist. Välise motivatsiooni skaala teise otsa jäävad õpilased, kes on motiveeritud mõnevõrra rohkem sisemistest teguritest. Näiteks mõistavad nad, et heliredeleid on vaja mängida tehnika arendamiseks. Sellisel juhul on tegemist iseseisvalt autonoomselt juhitud integreeritud välise motivatsiooniga, mille puhul inimene tajub, et mingi käitumine on talle tähtis, tema sisemiste hoiakute ja väärtushinnangutega kooskõlas ning mille puhul on väärtus tegevus ise, mitte üksnes tulemus. Skaala tipus asuvat motiveerituse sügavaimat tasandit ehk sisemist motivatsiooni iseloomustab huvi, nauding ja sügav rahulolu. 

Psühholoogilised põhivajadused. Enesemääramisteooria järgi tugineb nii integreeritud kui ka sisemine motivatsioon kaasasündinud psühholoogilistele põhivajadustele ehk autonoomiale, kompetentsusele ja seotusele. Keskkonna­tingimustega vastastikku toimides toovad need kaasa isiksuse kasvamise ja heaolu, kui need jäävad aga rahuldamata, on tagajärjeks psüühiline stress.⁶ 

Kompetentsus ehk võimekus väljendub soovis olla oma oskustes, võimetes ja sotsiaalse keskkonnaga suheldes tõhus.⁷ Oma kompetentsuse kogemine suurendab sisemist motivatsiooni, samal ajal kui ülemäärase raskuse kogemine koos tajutud võimetusega püstitatud ülesandega hakkama saada seda vähendab.⁸ Õppurile on toeks näiteks sobiva raskusastmega repertuaari valik, arenguks tarvilike harjutamis­strateegiate selgitamine ja õpetamine, keskendumine õpilase pingutusele, mitte fikseeritud võimekuse, näiteks ande või talendi hindamisele.⁹

Õpilase seotuse ehk sotsiaalsuse tagab keskkond, mis toetab turvalise ja sooja suhte loomist teistega. Muusikas on palju uuritud sotsiaalsete oskuste ning sisemise motivatsiooni sõltuvust lapsevanematest ja õpetajatest. Nii on selgunud, et erialaselt edukamaks osutuvad just need õpilased, kelle vanemad on oma laste õpingutesse rohkem kaasatud ning suhtuvad nende pingutustesse suurema soojusega ja toetavalt,¹⁰ liigselt lapsi kontrollivate ja kriitiliste vanemate lapsed tajuvad aga suurt psüühilist pinget¹¹. Õpetajate kohta on uuringutes välja toodud, et just õpingute algaastatel on oluline õpetaja soojus, lahkus ja sõbralikkus. Need omadused osutuvad isegi tähtsamaks kui õpetaja professionaalsed oskused või maine, sest soodustavad motivatsiooni omaksvõtmist ning loovad eelduse, et edasised pingutused on suunatud meisterlikkuse saavutamisele. Õpetaja tehniline pädevus ja meisterlikkusele suunatud juhendamisstiil muutub oluliseks keskastmes ja edaspidi kõrgastmes.¹²

Enesemääramisteooria järgi on autonoomia ehk iseseisvus kooskõlas minatundega. See põhineb vabal tahtel ja valikul käitumise algatamise protsessis ning vastandub seega kontrollitud käitumisele, mis ei tähenda, et õpetuses puuduks korrapära. Uuringud on näidanud instrumendiõpetuses korrapära toetavat, mitte kahjustavat toimet.¹³ Autonoomiat toetav õpetaja põhjendab tegevuse vajalikkust, teadvustab õpilase tundeid, pakub repertuaaris võimaluste piires valikuid, juhendab õpilast püstitama endale konkreetseid harjutamise eesmärke ja julgustab loomingulisust.¹⁴ Psühholoogiliste põhivajaduste oma­vahelise seotuse tõttu ning ka seepärast, et autonoomiamängib olulist rolli soovitud tegevuse omaksvõtmises, võib selle toetamist käsitleda kõigi psühholoogiliste vajaduste täitmisena. 

Seega on sisemise motivatsiooni kogemiseks ja säilitamiseks tarvis rahuldada õppuri psühholoogilised põhi­vajadused, kontrollile allutatud õpilaste sisemine motivatsioon võib aga kergesti mõraneda. Seetõttu ei peaks küsima, kuidas teisi motiveerida, vaid kuidas luua tingimused, mis aitavad inimestel end ise motiveerida. 

Kädy Plaas-Kala on laulja, Muba klassi­kalise laulu juhtõpetaja ning Tartu ülikooli spordi- ja soorituspsühholoogia magistrant.