
Kui mõelda Kadri Voorandi artistimina arengule viimase kümnekonna aasta jooksul, siis on olnud tegemist justkui idamaiselt kireva lehviku avanemisega.
Rudolstadti festivali üks peateemasid oli sel korral Iraani muusika ja Pärsia muusikatraditsioon. Ali Ghamsari improvisatsioonid tar’il olid meeliülendavad, ta oli laval koos löökpillimängija Kamran Montazeriga.
Festivali mitmekesine kava, kus võis kohata nii vanamuusikat kui ka nüüdisaegset, andis kuulajale võimaluse endale meelepärane päevaplaan kokku panna.

Laulupeo peakontserdil oli kõige suurem üllatus, et peaaegu pool spetsiaalselt laulupeole tellitud uudisloomingust põhineb regilaulul.

Iga laulja, kes on laulupeoks valmistumise karusselli kõigi ühisproovide ja ettelaulmistega kaasa teinud, tunnetab, et laulupidu on liim, mis meid ses põletikulises maailmas rahvusena seob.

Vaike Uibopuu: „Öeldakse, et meie esimesed heliloojad ei olnud professionaalsed. Tõsi, aga see tugev tunne, mis nende laule lauldes haarab, tuleb ürgsest olemusest, seda ei saa sõnadesse panna.“
Eesti raskema muusika suvine festivalielu kulgeks ilma selle vajaliku, väga konkreetset vajadust täitva festivalita ilmselgelt vaid väljaspool Eestit.

Kolmas Tšaikovski festival jättis suvise kerge muusikapõimiku mulje, kusjuures mõneti eklektilise kava tõttu kerkis küsimus, kas sel on ka kunstiline juht.
Tänavune „Mägede hääl“ oli selgelt kuraatorifestival, mille külastamise pooltargument oli eelkõige usaldus Raul Saaremetsa maitse ja valikute vastu.

Tundub, et kõige tugevam oma rahvaga ühtehoidmistunne tekib siis, kui vaadatakse hümni laulmist läbi telefoni kaamerasilma.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.