-
Foto: Eleonora Kampe
Möödunud aasta lõpul oli sul kolm näitust korraga: “Voolav labürint” SEB Ühispanga galeriis koos Katziga, “Meistriteoste
varjus” Kadrioru kunstimuuseumis koos Laurentsiusega ning isikunäitus “Vana labürint” Art Depoos. Kas see oli juhuste kuhjumine, loominguline kõrghetk või midagi muud?
Ma arvan, et igasugune loov ilming on kõigepealt midagi muud. Seejärel ka loominguline kõrghetk. Lõpuks muidugi juhuste kuhjumine. Praegu on abiks veel stipendium “Ela ja sära”. Väga raske…
-
Arne Maasiku näitus “Pusad” Hobusepea galeriis kuni 9. I.
Kujutatavast lähtudes liigituksid Arne Maasiku võsapildid just nagu loodusfotode hulka. Tegelikult on ta sellest traditsioonist eemalduv ja poleemiline – žanri destruktureeriv. Me ei näe siin linnu-, looma- ja taimefotost tuttavat nominalismihuvi (“Öösorr koidikul”, “Hõbe-imar loojakul” jne) ega looduskalendritest omaseks saanud panoraamseid maastikke, dramaatilisi pinnavorme ega meeleolukaid metsakoosluseid. Kui õigeusksed loodusfotograafid ärkavad ennem kukke, et oma pildid kätte saada…
-
Arhitektuurivõistlused olid sel aastal pidevalt teravalt esil, leidsid tihti kajastamist meedias, kus üldse lubati enestele üsna vaba arhitektuuri ja planeerimise alast pläkutamist, mille seas aga ka palju konstruktiivset mõttevahetust. Negatiivse näitena jääb arhitektuurivõistluste ajalukku Saaremaal Kaali muuseumiga juhtunu, kus kõrgetasemelise võistluse võidutöö realiseerimise asemel otsustas kohalik “karupoeg” lihtsalt oma maitse järgi “putka” kiirelt püsti panna, ja veel millise! Mõnusaid uudiseid tuli aga Pärnust, kus on alustatud…
-
Kumu
Eesti kunstimuuseumi uue hoone valmis saamine on pannud lõppeval aastal muuseumi kontekstis kunsti, kunstiajalugu üle vaatama ning ka ümber mõtestama. Kuid mitte ainult: Kumu valmimine ärgitas hoogsamalt kui kunagi varem ka kunstimuuseumi tähenduse ja rolli üle mõtlema. Kunstimuuseumi teadurid-kuraatorid olid ETV kunstisaate Aku käivitajad ja ka autorid; muuseumi oma väljaanne Agent ei piirdunud ainult oma tööde-tegemiste tutvustamisega, vaid püüdis avada ka üldisemalt kaasaja muuseumi olemust; sügisel…
-
Esiteks: ei saa väita, et videokunst oleks Eestis silmatorkavalt populaarne. Eksponeerimise seisukohalt on see üks tülika kaasaegse kunsti tülikamaid alaliike, kuna nõuab toimimiseks suhteliselt palju ruumi, ja publik, eriti n-ö seganäitustel, jõuab alalõpmata kohale poole pealt ning enamasti lihtsalt ei viitsi seista ja korralikult vaadata. Avalike suhete osas on videokunst ka eriti õnnetu kategooria, kuna klammerdutakse kunsti väärtust hinnates tihti teoste väliselt arusaadavaima, puhtalt käsitööoskuse pinnalt…
-
Kindel on see, et Kai Kaljo pole fotokunstnik, sest talle on oluline aja kulg, mida ei saa fikseerida peatatud hetkena. Kuigi “A.D-d” on eksponeeritud nii kodu- kui välismaal, paelub taies Kunstihoones just oma asetusega ruumis, sest peegelpildis läbi saalide on projitseeritud video “Miraaž”.
Kunstniku kaamerasilm on New Yorgis juhuslikult tabanud filmivõttetiimi segamatult tööhoos. Mööda tänavat sammuvad protsessioonikäigul sarkastilise irvega näos dalai-laamaks, paavstiks, mustanahaliseks usukuulutajaks, moslemiks ja õigeusklikuks…
-
Miks aina kroonilisemalt kirjutatakse, et Toomiku kunstist ei saa rääkida? Miks alavääristada sõna jõudu ja tõde? Või ei ole rääkijat? Võib-olla paluda poeete ja kirjanikke? Ehk tahetakse rääkida liiga suurte sõnadega? Või kardetakse liiga lihtsaid sõnu? Või järgitakse autorit, kes ka ise kasutab sõna napilt? Miks peakski ta lobisema, kui ta kujutisedki on napid? Kas tõesti Toomiku tööde faktipõhised pealkirjad pole piisavalt informatiivsed: “Sügoodi avamine”, “Tattoo”,…
-
Toivo Raidmetsa näitus “Barokist dadani“ Rotermanni soolalaos 9. XI – 14. XII.
Toivo Raidmets on eesti sise- ja mööblikujunduses radikaalne tegija. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel mööblidisainerina tööstuses, ent suundus üsna pea unikaaldisaini ja näitusekujunduse maailma. Nüüd on ta valmis saanud oma loomingut ühendava lavastusega Rotermanni soolalaos, kus kohtuvad tema ruumiillusionisti ambitsioonid, tehtud tööde ja hetke tegemiste katked.
Ühe isikunäituse sees jõuab meieni muu hulgas korraks…
-
Nii et tegemist on mingis mõttes demokraatliku kunstivormiga, mille juured ulatuvad tagasi Marcel Duchamp’i ja tema kuulsate kohvriteni. Eriti agarad igasuguste kunstitoodete tegemisel olid ka Fluxuse kunstnikud ning usun, et just sealt sai selle idee ka Joseph Beuys, kes muutis mitmiku oma kunstistrateegia osaks ja kelle mitmikud on maailmas ilmselt tuntuimad. Praegu korraldatakse tema mitmikest isegi eraldi näitusi. Beuys tajus väga selgelt mitmiku kui sellise hitipotentsiaali.…
-
Kristin Kalamehe näitus “Mehed“ Tallinna Linnagaleriis kuni 1. I 2006 ja Alice Kase joonistused 13. – 19. XII Hobusepea galeriis.
Kristin Kalamehe magistritöö on vaimukas ja tore lugu Lumivalgekese ja Okasroosikese sündroomi põdevast kaunist noorest naisest, õieti tema suhteist meestega. Järg lähiminevikus eksponeeritud armastusloole igavese tule juures seisva Raudmehega ja Lumivalgekese ning Okasroosikese mängudele Sandra Jõgevaga, kaaslasega rühmitusest Pink Punk. Tegemist oleks nagu utreeritud moraalilooga. Mehed…
