-
Olen kunsti eksitavat ja inimesi killustavat eesmärki positiivseks ja nüüd lausa esmatähtsaks pidama hakanud eeldusel, et ühinenud inimesed ei ole pikemas perspektiivis hea nähtus. Võimalus, et keegi mingi kauni ühisnimetajaga koondatud suure inimhulga valele teele juhib on väga reaalne ning ajaloos pidevalt kinnitust leidnud. Kordub ikka ja jälle olukord, kus üks grupp üritab oma „hea” mõistet laiendada eelkõige iseenda hüvanguks ja teiste arvelt, kasutades veenmiseks kõiki…
-
Siin ta nüüd on! Täie teravusega jõudis kohale Johannes Uiga meenutus, kuidas ta 1939. aastal Tallinna Kunstihoones nägi väikest Marquet’ maali, mis mõjus talle rabavalt. Kuidas väikesele pinnale on kätketud maalikunsti tõde. See mulje jäi Uigat alatiseks saatma. Niisiis seitsekümmend aastat hiljem on Eestis taas tollasega võrreldav prantsuse kunsti väljapanek! Sedagi oleks olnud kohane „Normandia maalijate” avamisel meelde tuletada. Aga Uigal ei tulnudki elus enam teist…
-
Mida tähendab õpetada praegu kunsti kõrgkooli tasemel?
Liina Siib: Eesti Kunstiakadeemias saab õppida kunsti, disaini, arhitektuuri, kunstiteadust, restaureerimist, kultuuriantropoloogiat jms. Seda on raske panna üldnimetuse „kunst” alla.
Tanel Veenre: Tuleks rääkida loovusharidusest üldisemalt. Fakt on see, et kõigist kooli lõpetajatest ei saa kunstnikke, disainereid ega arhitekte, aga üldkultuurilise pagasi peaks küll kunstiakadeemiast saama. Laiemas plaanis tajun meie kooli ülesandena ka seda, et hoida tulevikus ära võimalikult palju…
-
Me ise armastame korrata, et Eesti Kunstiakadeemia on praegu ainus eesti kunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja kunstikultuurialast kõrgharidust andev avalik-õiguslik kõrgkool, mis on katkematult tegutsenud 1914. aastast. Aga kunsti on õpetatud ja õpetatakse ka Tallinna ülikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu ülikoolis – sealt on ju kunstiharidus Eestis tegelikult alguse saanud. Küll on kunstiakadeemia praegu ainus kõrgkool, kus kunstiharidust saab nii laial skaalal:…
-
Keedist süües ei taju me enam tikrikarvu ega õunaseemneid, vaid tunneme ainult maitsetompu keelel. Samamoodi sulavad Veneetsia aknad abstraktseteks ristkülikuteks. „La dolce vita” on viimase kümne aasta jooksul valminud piltide valik. Vaatamata erinevustele motiivides, mõõtudes ja valmimisaegades on see üks Tiina Tammetalu terviklikumaid näitusi. Kõiki pilte ühendab selge meeldejääv nauding, olemise mõnu. Heaolu nagu ka ilu on tänapäeva kunstis riskantsed teemad, sest väga sageli, kui autor…
-
Senimaani teadsime, et saabusime siia 5000 aastat tagasi, aimamata, et ka need, kes olid siin ülejäänud 5000 aastat jääsulamisest peale viibinud, olime samuti meie. Nagu meenub klantsil jääl kõndides, et meie peegelpilt jalge all oleme me ise. Villu Plingi ja Silja Saarepuu mälu ulatab jääajajääst veelgi kaugemale. Nemad viivad põllukivi Soome tagasi nagu võõrsile eksinud mammutipoja. See on kõige normaalsem tegevus, millelt vaataja need kaks rahvarõivastatud…
-
Põhjusi pole mõtet hakata üles lugema. Sõnaga „Rossia” on asjad teisiti. Mitmete eestlaste esmane reaktsioon on nn pronksiööl hõisatud loosung „Rossia, Rossia, eto vsjo naše!” ehk „Venemaa, Venemaa, see on nüüd kõik meie oma!”. Küsimus on, kas ka projektis osalevad kunstnikud on pakutud vastuseisu „Venemaa – Rossia” omaks võtnud? Vastus on nagu alati: jah ja ei. Leonhard Lapin ning Kimmo Sarje apelleerivad poliitilisele diskursusele. Nad on…
-
Nii näiteks hämmastas Krakówi rahvusmuuseumis avatud Taiwani graafikabiennaali preemiatööde näitus India ja Hiina graafika kõrge tasemega. Triennaali kauaaegne president Witold Skulicz on avaldanud arvamust, et tehnilise valdkonna suurtele vibratsioonidele vaatamata kulgeb evolutsioon graafikas väga rahulikult: mingil imelisel moel jääb graafika keel vabaks agressioonist ja provokatsioonist, graafika ajalugu ei ole täidetud „kunstisõdadega”. Krakówi graafikatriennaali populaarsus ja suur haare ongi seletatav stabiilsusega, mis jääb uuendustele vaatamata ikkagi truuks…
-
2001. aastal taanlaste abil valminud disaini arengukava aluste üks ettepanekuid oli võimaldada ettevõtetel kasutada disainerit nii, et riik maksab osa tema töötasust ja ettevõte saab veenduda disaineri vajalikkuses/mittevajalikkuses, tundus olukorras suurepärane võimalus tutvustada selle võrdlemisi marginaalse eriala plusse. Praeguseks on mõistetud, et disainerist võib abi olla küll, ehkki paljus vajab see veel tõestamist. Tihti näib, et enamasti on disainer entusiastlik tegelane, kes kõikvõimalikele ees seisvatele seintele…
-
Konverentside intensiivne teaduslik ja emotsionaalne pakend on aga kirevale geograafilisele ümbrusele vaatamata oluline just sellepärast, et aitab kinni hoida sellest põhilisest, mis meil kodus on. Et näeksime: ka mujal töötab keegi, pürib millegi poole ja kasvatab aeglaselt ning järjekindlalt seda, mis on meie kõigi paleus (sõnaraamatud ei armasta millegipärast enam seda sõna) – kunst, kultuur, graafika. Kuues graafikakonverents „Impact” toimus Bristolis, Inglismaal, linnas, millest nende konverentside…
