Väljakuulutatud konverentsitemaatikale vastas rangelt võttes kaheksateistkümnest ettekandest ainult üks: Krista Kodrese „Our Own Estonian Art History:  Changing Geographies of Art Historical Narrative” („Meie oma Eesti kunsti ajalugu: ajaloolise narratiivi muutuv geograafia”). Kodrese ettekanne oli ka metoodika poolest suurepärane näide, kuidas saab rahvusvahelise teaduskirjanduse metoodikat kasutada lokaalse sfääri uurimisel: selleks tuleb ajaloolisi tekste ikka ja jälle üle lugeda ja nende tähendushorisonti järjest laiendada.  Kodres tõi nutikalt ning omamoodi õpetlikult välja võimaluse, kuidas muuta geograafiline asend abstraktses teaduslikus mõtlemises suhteliseks: kohalikke nähtusi tuleb käsitleda tihedas seoses geopoliitilise võimu või seda mõtestavate teooriatega. Baltisaksa ja hiljem ka nõukogude ideoloogiale omane geograafilise selgepiirilisuse suhtelisuse vähetähtsustamine lokaalsetes kunstiajaloo  tekstides viitab tõepoolest sellele, et nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil tuleb tekstide tähendust kriitiliselt hinnata ja neid pidevalt üle lugeda.

Provintsihõngulisusest pääsetakse ainult sellega, et kasutatakse ja kui vajalik, siis ka vastandatakse, globaalset ja lokaalset vaatepunkti. Konverentsil oli palju teisigi suurepäraseid ettekandeid, mis andsid selge  pildi probleemidest, mis on tekkinud ühe paiga (peamiselt ühe riigi) kunstiajaloos. Neid võib ka regionaalseteks nimetada, ent kuna kõigile kolmele (ehk isegi Soomele) laienevaid kompleksseid, probleemile orienteeritud uurimisprojekte ei ole, puudutati ühiseid nähtusi ainult ettekannetele järgnenud aruteludes. Siinkohal toon välja kõige enam uurijaid paelunud teemad: vajadus kaasaegse,  kokkuvõtliku, rahvusliku kunstiajaloo käsiraamatu järele; rahvusliku traditsiooni ja modernismi suhe (konverentsil avaldus probleem eelkõige arhitektuuriloengute raames); pidev võitlus ja silmitsiseismine Nõukogude minevikuga; rahvuslikkuse (ka väikerahvuse puhul) mõtestamine kunsti tasandil; muuseum kui rahvusliku ja teadusliku kunstikaanoni looja ning esitaja muuseumiteooria  valguses; uute teooriate rakendamine uurimustes (soouuringud, feminism, postkolonialism), nende koht ja tähtsus lokaalses kunstiajaloo-kirjutuses. Kõigi nende küsimustega tegeleb ka rahvusvaheline kunstiajaloo diskursus. Sellise konverentsi korraldamine ning eespool mainitud probleemide püstitamine tõstsid Baltimaade kunstiteaduse taseme lokaalselt tähendusväljalt üldisemale,  kõrgemale tasandile.