-
Eesti kunstnike suvistest aktsioonidest on kõmumeedia künnise ületanud Fideelia Signe Rootsi paljastatud ülakehaga projekt. Eelkõige on see küll kajastamist leidnud Õhtulehes ja Reporteris, kuid nende formaatide sihtgrupp on märksa suurem kui Sirbil või Vikerraadio kunstisaatel.
Selles, et naised väljendavad palja ülakehaga oma veendumusi, ei ole midagi uut. Viimase aja kõige kuulsamad paljaste rindadega protestijad on ukrainlannad. Kahjuks ei meenu, mida nad nõudsid. Ajalehefotodel, kus jäädvustatud Ukraina paljarinnaliste…
-
Pärnu filmi- ja videofestivali eesmärk on olnud kaardistada Eesti audiovisuaalse kunsti maastikku meediumiüleselt (film, videokunst, dokumentaal-antropoloogia, virtuaalmeedia) ja esitada sisselõikeid ka mujal maailmas mittekommertsiaalsel eksperimentaaltasandil toimuvasse.
Selleaastase festivali eripära oli programmi jaotumine mitmete kuraatorite vahel, et tagada võimalikult laiapõhjaline valik. Lisaks viis päeva väldanud kuraatorite koostatud video- ja filmiprogrammi näitamisele kanti kaubanduskeskuses Port Artur 2 ja Munamäe rulapargis ette „Like-Kuldrula” tänavakultuurifestivali noorteprogramm.
Rahvusvahelise video- ja filmiprogrammi pani…
-
Vahest polegi tähtis, kuivõrd kavakindlalt kunstnik briti tabloidpressi oma isikliku kunstnikumüüdi ülesehitamisel ja kinnistamisel on ära kasutanud, kuid 1990ndate keskpaigast on Emini installatsioone – nagu kahemõttelise pealkirjaga tekstiiliaplikatsioonidega seestpoolt vooderdatud telk „Everyone I Have Ever Slept With 1963–1995” („Kõik, kellega olen maganud aastail 1963–1995”, 1995, hävis tulekahjus Saatchi galerii depositooriumis 2004. a), kurikuulus ülestegemata voodi „My Bed” („Minu voodi”, 1998) – laialdaselt kajastatud Briti massimeedias.
Kui kollane…
-
Installatsiooni magistritööna saatnud teoreetilise uurimuse foonil julgen väita, et installatsiooni lihtne sisutasand on teadlik ja taotluslik, kuivõrd Võsa-Tangsood ei huvita antud juhul mitte nii väga sõnum ise, kuivõrd kineetilise kunsti võimalused auditooriumiga suhtlemiseks ehk „nupp ja vänt näitusesaalis”. Hüpoteesiks on siinjuures ilmselt osalt muuseumipedagoogika teoorial põhinev väide, et kui anda külastajale võimalus ekspositsiooniga reaalselt suhestuda, siis kasvab tema huvi ja võime mõista ka teoste sisutasandit. Esimeseks…
-
Vaatajad lasti ükshaaval raske raudukse kaudu pimedasse räpasesse ruumi. Pidevalt naeratav ning suudlusi jagav noor naine tervitas Infektsiooni klubi külastajaid. Kui naine oli igaüht põsele suudelnud, puhastas ta oma näo ja käed kiirelt desinfitseeriva vedelikuga. Klubi ruum oli peaaegu pime, lambid olid kaetud kangaga. Ühel seinal eksponeeriti kolme plastmassist vannitoa kappi. Neis olid argised esemed: hambaharjad, juustunoad, kurgid, klaasid nugade ja kahvlitega jne. Esemete peal roomas aeglaselt…
-
Tegelikult alustas ka saar nii oma tunnusobjektide kui atmosfääriga maalimise esimesest momendist kunstnike tõlgendustes piirideta varieerumist. Kes loodis saare arhitektuuri metafüüsilisi proportsioone ja valgust. Kes pidas võitlust sadade korraga vaateväljas kividega, mis lõõmava päikese ja lõikava tuule konfliktis ning kuhjuvate juhuste tiivul ja autori sarkastilisel tahtel moondusid lõpuks kõigeks muuks kui kivideks (ehk sürreaalseteks õiteks meres; kui lõpudefileel tuvastati mu pildil prügiämber ja hambaproteesid, püüdsin pareerida…
-
Sa oled saanud kunstihariduse ja tegutsenud siiani eelkõige kunstnikuna. Mida selline taust sulle kui kuraatorile tähendab?
Kui üldse on vaja ennast kuidagi määratleda, siis teen seda kunstnikuna. Ka need kuraatoriprojektid, mida olen viimasel ajal teinud, on teatava teoreetilise kontseptsiooni visuaalnägemus: kuivõrd on olemas juba nii häid ja olulisi teoseid, mis mu kontseptsioonidega on haakunud, siis pole ma näinud vajadust produtseerida uusi teoseid, vaid pigem olen loonud kollaažitaolise terviku.…
-
Aga maja ise on ka tegelane. Näitusele minnes mõtisklesin Rael Arteli kureeritud näituse „Lost in Transition” ehk „Üleminekuajaga kaduma läinud” pealkirja ja pressiteate sisu üle. Kas tõesti selleks, et lähiajaloo muutusi mõista, peame otsima midagi, mis eelnenud ühiskonnaga kaotsi on läinud? Kui vanast ühiskonnast midagi alles oleksime hoidnud, kuidas see uude ühiskonda sobinud oleks? Ühiskond on ju nüüd teine. Ühiskonna muutus toob kaasa uued võimalused, antud…
-
Kui varem oli kunsti ruumist väljaviimine ekstreemne, sellel oli alternatiivkunsti tähendus, siis nüüd viiakse kunstiakadeemia ja -koolide kursusi tihtipeale läbi väljaspool kooliruume. Heli-, video-, tantsu-, performance’i-, meediakunsti ning ka arhitektuuriväliprojektid ei ole mõeldavad suhestumiseta loodusliku ja arhitektuurilise keskkonnaga. Kunst on muutunud valge kuubi põhisest praktikast eksperimenteerimiseks avatud keskkonnas.
See mõõde on eelduste kohaselt „Seanahaski” tunda, kuigi kohe osutab kriitiline hääl standardiseerumisele, mis saadab iga projekti, kui see…
-
„Ostalgia” pakub vaadata kunsti, mida on tehtud nii selle piirkonna maadel kui ka kunsti, mille aineseks on olnud see piirkond, seal asuvad riigid, millest nii mõndagi kakskümmend aastat tagasi olemas ei olnud. Segades isiklikke pihtimusi ja kollektiivseid traumasid, aetakse selle näitusega eelkõige selle psühholoogilise maastiku jälgi, kus nii üksikisikud kui ka terved ühiskonnad alustasid uue sootsiumi ehitamist, pidades visa võitlust ja läbirääkimisi eelkõige vanade eluhoiakutega. „Ostalgia”…
