-
Vanamehed merel
Seekord näitas Epp Kubu publikule fotoseeriat „Sõidame paadiga ja upume ära!”, kus autor on lavastanud korduva stseeni variatsioone. Kaheksa vanemat meest aerutab koos noore naisega (Maria Aua) merel, silmanähtavalt nautides ilusat kaaslast ja romantilist keskkonda. Epp Kubu kohtus nende meestega Haapsalu tänavatel ja pakkus neile võimalust noore naisega merele minna. Põksuva südamega olid nood nõus. Mõte vanameestele rõõmu valmistada on ilus, kuid mida see projekt…
-
Üks mu hea, veidi pessimistliku loomusega sõber armastab rõhutada, et kõik siin maailmas taandub ühildumise probleemile, kuid et tõelist ühildumist (sobivust) tuleb ette haruharva, kui üldse. Kui „Suhestumisnurga” kontseptsiooni, seal püstitatud küsimuseasetust vaadata ühildumise taustal, siis on Mare Tralla ning Laima Kreivytė toonud välja midagi, millest tavaliselt mööda vaadatakse: milline on suhestumise ühisosa ning kas (ja millisel määral) on selle puhul võimalik üksteisest aru saada? Väga…
-
Tartu Kunstimuuseumil ei ole ei restaureerimiskeskust, kirjastus- ega kommunikatsiooni- või turundusosakonda. Eesti Kunstimuuseumil on kõik need olemas. Nende ressursside jagamine ning koostoime sünergia toetab kunstivarade paremat tutvustamist, tekitab suuremat publikuhuvi ning toob eeldatavasti kaasa suuremad sissetulekud elavamast näitusetegevusest. Seetõttu on kultuuriministeerium seisukohal, et Tartu Kunstimuuseum peab jätkama alates 1. juulist 2012. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. Selles suunas liigutakse etapiviisiliselt ja esmane ülesanne on koostada analüüs, mis…
-
Soovime, et väljakujunenud renomeega, ajalooliselt ennast Tartu regioonis tõestanud valdkondlik keskus, millisena Tartu Kunstimuuseumi teame, säilitaks oma näo ja sõltumatuse. Kui eelmise valitsuskabineti ja kultuuriministri ajal korraldati uue muuseumihoone võistlus, kuid järgmine asub otsustatut kohe muutma, siis jätab see mulje põhimõttelagedast improviseerimisest ministeeriumis. Omanikuna on riigil küll õigus asutuse tööd paremini ümber korraldada, kuid see ei tohi toimuda kultuuri kahjustamise vormis. Tahame uhked olla oma riigi…
-
Fiktiivsuse ja dokumentalistika piire puudutab väga selgelt Läti kunstniku Arnis Balčuse seeria „Amneesia”, kus kujutatud väljamõeldud stseene nõukogude aja igapäevaelust. Kuigi tegemist on lavastatud tegevusega, on fotokunstnik teinud enda sõnul dokumentaalfotod, mineviku jäädvustused, milles puudub ideoloogiline seisukohavõtt. Balčuse sõnul on minevik paljudele ebamugav koorem, millega ei osata midagi peale hakata, kuid mida tema arvates tuleb mälestada. Erinevalt Balčusest on Marge Monko lisanud Narva Kreenholmi tekstiilivabriku kui…
-
Kui arvata välja Rimas Sakalauskase ja Marge Monko installatsioonid, koosneb näitus seinale riputatud klaasitud ja raamitud ühes horisontaalses rivis esitatud fotodest. Esmapilgul tunduvad need traditsiooniliste maastike ja kompositsioonidena. Kujutatuga ei püüta šokeerida ega provotseerida. Näituse vaoshoitud sisu ja vorm suhestub pigem nõukogude kui praeguse Euroopa kunstiga.
Külastaja peab vaatama läbi piiluaugu, et näha väljapaneku ainukesi alasti inimkehasid: Sigrid Viiru kolme mustvalget fotot, kus kunstnik poseerib kodus ema…
-
Tarmo Luisk on omaette tegutsev disainer. Soolalao näitusel on selgelt näha, et Eesti disaineril on kõige raskem hakkama saada vabakutselisena, kuigi just see on kõige põnevam ja ägedam viis disainer olla. Näitusest õhkub vabadust, mille Luisk on endale võtnud. Näituse pealkiri „Mängud tulega” tekitab uudishimu – millise tulega mäng käib? Kohapeal selgub, et tegelikult käib mäng rohkem aja mõistega. Paljud esemed, mõtted ja ideed on aga…
-
Ma pole seni kuulnud Maarja-Linda Põllu nime, võib olla on see minu viga, et ma ei ole hästi kursis uuemate management’i trendidega, kuid tundub, et ei Ivar Kaasik ega manager pole eriti hästi tuttavad Boris Bernsteini, Jaak Kangilaski, Raivo Kelomehe, Peeter Linnapi ja miks mitte ka minu enda eestikeelsete artiklitega. Nii tundub Kaasiku „esimene mahukam ülevaade” (küll ainult 80 lehekülge) paljuski lahtisest uksest sissemurdmisena. Viidatud kirjandus…
-
Biennaali on nimetatud kunstimaailma olümpiamängudeks, kuid biennaali on kirutud ka konformistlikuks ja mandunuks. Mõned otsivad revolutsiooni, kui ei leia, on pahased. Innovatsiooni, tehnoloogilis-vormilist, ongi vahest Veneetsia suurürituselt palju oodata. Näitusesse inkorporeeritud kolm Tintoretto maali rõhutavad, et võib-olla on tänapäeva maailmas üldse palju kunstirevolutsiooni oodata. Oludes, kus kunstitegemine ei ole enam väheste väljavalitute (tihti üliandekate) pärusmaa, vaid sipelgate ükshaaval kokku tassitud tsivilisatsioon, on üksiku kunstniku või grupi…
-
Biennaal suhestub meie kaasajaga väga dünaamilisel moel: Tintoretto ja Veneetsia ajalugu on tiritud üpris ühemõtteliselt ajaloolist paralleeli looma. Võrdlusteljel, kui suur ühiskondlik kaal oli Tintoretto ja tema kaasaegsete loomingul kunagi või kui olulised olid visuaalsed kunstid Veneetsia praeguse linnakeskkonna kujunemisel, aga ka kuhu on nüüdiskunst praeguses maailmas platseerunud, on kaalukauss teadagi millisel poolel. Kas see ongi vabaduse hind?
Parapaviljon vs. rahvuspaviljon US A paviljoni ees täiskäigul ragistav…
