-
2010. aasta kevadel osales Eeva Käsper isikunäituse mõõtu installatsiooniga ühisnäitusel „Tasakaaluhetk” Tartu kunstimuuseumis (koos Mare Saare ja Tiina Sarapuga), sellele järgnes mitmeid esinemisi nii Eestis kui mujal (klaasikunstnike ühenduse näitus „Paar”, „Multisensory” Prato di Pordenones Itaalias jt).
Klaasikunstniku loomemeetodi kujunemisel on sageli oluline osa tehnoloogiliste võtetega eksperimenteerimisel, nende nii-öelda kodustamisel ja lülitamisel oma meelelaadile sobivate töövahendite hulka. Viimasel ajal on Eeva Käsperi autorikäekirjale tunnuslikuks kujunenud origamitehnikast inspireeritud…
-
Kuidas mõõta kvaliteeti kunstis? Häirib, et tulemuslikkust mõõdetakse vaid kvantitatiivselt. Mitu pintslit kulus ühe maali jaoks, mitu grammi hõbedat ehte valmistamiseks, mitu tundi töö teostamiseks – see kõik on mõõdetav. Kuid on ka mittemõõdetavad kriteeriumid. Et neid ei arvestata, sellest on kahju.
Oletame, et meil on tonn maaki. Kogemuse põhjal, ka toormaterjali päritolu eripära arvestades võib oletada, et sellest võib saada 10 grammi väärismetalli. Kuid siis saabub…
-
Selle taustal võib mõnedes teostes aimata ema-tegelase heasoovlikku survet vormida tütar-tegelane ühiskondlikult, s.t mehekesksest lähtepunktist aktsepteeritavaks nagu Anna Hintsi videoteoses „Naisena sündinud” (2012), Sandra Jõgeva graniiti raiutud teesides „Ema õpetussõnad” (2011) või Ulla Juske videoteoses „Alter ego” (2012); tütar-tegelase kohati ennastsalgavat, kohati eneseteadlikku emategelase jäljendamissoovi nagu Kirke Kangro videoteoses „Oraatorid”, Maarit Suomi-Väänaneni filmis „Sumbunud uduses võsas” (2012), Olga Žitlina videoteoses „Tahan elada sinu surma kaudu” (2009)…
-
Ta on paarkümmend aastat elanud Suur-Patarei asumis ja tunnetab omakandi kiirelt muutuvat ümbrust ehk paremini kui keegi teine. Balti vaksal ja sellega kaasnev õhustik on Kalamaja ja Pelgulinna üks olulisemaid dominante. Balti vaksal on omaette tänaseni suuresti venekeelne maailm mõistetamatu kõrgema sfääri, rööbastel liikuva koliseva tegelikkusega ja sellega, mis jalgu jäädes minema heidetakse. Üks terviklik maailm ongi omajagu mõistetamatu ja lõpuni äraseletamatu asi. Näituse avamisel loeti…
-
Aga kui krokodill oleks elevandil londi eest rebinud, kas siis seda räti taha varjata ja maha vaikida oleks diskreetne? Selle küsimuse esitab Kirke Kangro näitusel „Diskreetne elevant” ehk teisisõnu on see tema näituse sõnades väljendatav sõnum vaatajale ehk diskursiivne kood. Ning kui sõnum jõuab pärale, äratab huvi ja arutelusid, siis on tegemist paradigmaatilise koodiga, kusjuures see osa publikust, kes mõistab, huvitub ja arutleb, moodustab paradigmaatilise koosluse.…
-
Probleemiasetus pani mind mõtlema nii vastamise võimalikkuse, sisu kui küsimuse esitamise põhjuste üle. Küsimuses sisaldub rousseau’lik-herderlik kontseptsioon, et kultuuri ja tsivilisatsiooni kõrvaldamise abil võib jõuda inimese ja etnose identiteediga seotud tunnetusliku ja kunstilise tõe juurde. Ent, sootsiumita ei ole ka kultuuri ning 5000aastase kultuurikihita poleks meil seda, mida praegu peetakse kunstiks, või inimest, keda nimetatakse eestlaseks. Küsimusepüstituse ideoloogiline kallak on muutnud ehk Reet Varblase ja Anders…
-
1. Asutamisaeg
2. Asukoht ja lahtiolekuaeg
3. Koha lühike kirjeldus
4. Regulaarsed üritused
5. Viimane avalik üritus
6. Järgmine avalik üritus
7. Kohaga seotud inimesed
8. Juhtorgan
9. Rahastamine
10. Kontakt
Tiib
1. August 2011
2. Pebre 8, Pelgulinn. Avatud siis, kui midagi toimub.
3. Tiib on spetsiifiline, mõneti pretensioonikas, kindlasti mitte traditsiooniline näituseruum. Me ei üritagi olla n-ö õige galerii. Pigem teeme/võimaldame ruumide eriomase spetsiifikaga ning asukoha perifeersusega arvestavaid, ümbruskonda käsitlevaid pikema- ja lühemaajalisi teoseid/tegemisi/…
-
Kui Ole räägib näituse saatesõnas inimlike unistuste abstraktsusest, siis tema maalidel korduvad samuti abstraktsed motiivid, mis justkui eiravad mingi kummalise ja anarhilisegi rõõmuga ülejäänud maalipinna tasakaalukat filigraansust ja objektide selgeid piire, puhtaid pindu. Sobivat näidet ongi raske valida. Mu üks lemmikuid on „Vaikelu igikestvast harmooniast ja rahust”. See kujutab suurt ruutudest koosnevat pinda, mis jätab mulje, nagu oleks tegu vaat et peaaegu ruudulise riidega, lapitekiga (kuigi…
-
Annely Köster: Kunstihariduse konverents algas haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo emotsionaalselt tugevalt laetud ettekandega, kus ta rõhutas, et „rumal on arvata, et ühiskond ei väärtusta kunsti. See ei olevat õige ega õiglane hinnang”.
Kuid mida mõtles minister, kui ta ütles „kunst”? Järgnenud ettekanded illustreerisidki kujukalt, kuidas arusaam sellest, mis ja kuidas on kunst ning kuidas võiks seda kõrghariduse tasandil õpetada, on ajas muutunud. Kunstiakadeemia pole enam pelgalt…
-
Väike küla Săpânţa Rumeenia loodeosa mägedes on maailma ühe veidrama vabaõhumuuseumi „Rõõmsa surnuaiaga” muutunud omamoodi palverännaku paigaks. Kohalik elanik Stan Ioan Pătraş (1908–1977) alustas üle 70 aasta tagasi surnud külaelanikele tammest hauamonumentide väljalõikamist. Ligikaudu seitsmesajal värvilisel, taevassepääsemisele viitava põhitooniga helesinisel hauamonumendil on pilt kadunukesest ja mõni lahkunuga seotud lustakas lugu või veidi (enese) irooniline, humoorikas minavormis kirjutatud elulugu, tekstidele lisab vürtsi kunstniku ebakindel kirjaoskus. On üsnagi…
