
Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Katrin Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.


Ilmar Taska oli hoiatusromaani kirjutama hakates ajast ees, ent jäi ometi hiljaks. Teos võib põnevust pakkuda neile, kelle elu ei ole ühismeedia, nutiseadmed ja netisuhtlus juba hõivanud.

Globaalne infotulv Lauri Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta, inimese suhe maailma on luulekogus „Laikmaa välu“ pingevaba, ajatu ja meelekindel.

Lehte Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlu on selle lihtsuses, läbipaistvuses, selguses – proosalisuses, kui nii võib öelda.

Kristjan Haljaku uus luulekogu läheb sürrealismikaanonist välja, aga takerdub sõnadesse ja naudib seda perverssel moel.

Novellikogus „Hing maanteeserval“ käsitletakse peamiselt kirjaniku kurba saatust: veel pole jõutud kirjutada suurt romaani, lugejaid otsi või tikutulega, nekrofiilia afäär lõhestab kirjanike hingi ja liitu …

Kiwa „Kummiliimiallikates“ mängivad sisu ja vorm pingpongi. Selles duellis tundub vorm küll juhtivat, aga seetõttu, et sisu on kiire võidu ärahoidmiseks oma silmad ja käed kinni sidunud.

Olga Tokarczuk mängib inimese põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.