
Olga Tokarczuk mängib inimese põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama.

A. H. Tammsaarel on juba niigi koormust küllalt: kaks muuseumi ülal pidada ja va Vilde kah naabriks trüginud. Ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma?


Heli Kendra on teinud hiigeltöö, et joonistada detailselt välja, kuidas võis elada ja toime tulla rannarahvas XIX sajandil.

Maarja Kangro juttudesse siginenud maagiline mõõde võimendab ühiskondlikku satiiri ja eneseirooniat.

Loone Ots kirjutab romaanis „Armastus“ naisajalugu, toob nähtavale ühe unustatud naise. Seevastu eestlaste haamri ja alasi vahele jäämise motiivile ta variatsioone ei lisa.

Juta Kivimäe kannab romaanis „Suur tuba“ koos värvikate tegelaste ja nende asjade kirjeldustega lugejani tükikese elavat aega. Kas kirjandus ei ole mitte tõeline ajamasin?

Kristina Sabaliauskaitė on saavutanud „Peetri keisrinnas“ ajaloolise täpsuse, peategelase psühholoogilise veenvuse, kujutatava aistitavuse ja loo haaravuse haruldase sümbioosi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.