-
Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga…
-
Kui te mulle külla tulete, siis peale lahtise püksiaugu hakkab järgmisena silma elutoa päikesekollane toon, taamal terashall magamistuba. Kogu maja värviküllus on Toomas Volkmani välja mõeldud. Kui tulime lagedale ideega, et magamistoa seinad võiksid olla terashallid, hoidsid kõik kahe käega pead kinni.
Nüüd on magamistoa metallikhallidele seintele kontrastiks erkroheline voodikate ja tindisinised padjad. Elutoa kollasesse pidid tulema helesinine sohva ja tugitool. Kuna see idee tundus algselt…
-
Sellega raamatute ühisosa lõpebki, sisust rääkides paralleele tõmmata ei saa. Ega tohigi, sest Paavle on ikkagi professionaal (juba esimesed read kuulutavad, et poeet jääb poeediks ka siis, kui ta parasjagu ei kirjuta), Oopkaup ja Kuusk aga pesuehtsad amatöörid. Paraku ei ole erinevalt muudest spordialadest kirjanduses palgakategooriad ja muud staatused paigas ning seetõttu jääb häguseks, mitmendas liigas Oopkaup ja Kuusk Eesti meistrivõistlustel luuletamises esineda tohiksid.
Igatahes…
-
Kui ma ise teaksin, siis jätaksin luuletamise järgi, või teaksin, mis on luuletamine, ja seepärast ei luuleta. Aga ma ei tea kumbagi, mis on luule ja miks ma luuletan. Sellepärast on see üks vastik kohustus.
Mis on see vedru, vajadus ja tung luuletada? Millest on see luule tingitud?
Minu valest kehaehitusest.
Millal sünnitakse luuletajaks?
Siis kui lugemine selgeks saab.
Kas selles elus, või ümber, või üldse?
…
-
Sihtasutus Jaani kirik eemaldas aprillis 2004 autorit teavitamata riikliku muinsuskaitseameti poolt 1998. aastal tellitud vitraaþakna. Aken võeti eest autori õigusi rikkudes ja akna metallstruktuur lõigati ketaslõikuriga tükkideks. Vitraaþakna avasid pidulikult 18. I 2001 Prantsuse vabariigi suursaadik hr. Jean-Jacques Subrenat ja Tartu linnapea Andrus Ansip. Aken valmis kahe Prantsuse kodaniku 120 000-kroonise annetuse toel. 2002. aastal sai Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia.
…
-
Viiu HärmÕHUAKEN
Poeetiline romaan unistustest ja haigusest ja maailma tajumisest? Nõtkes keeles kirja pandud. Kujundanud Anneli Navi. Varrak, 2004. 280 lk.
KivisildnikVALITUD TEOSED I Jutustused ja romaanid 1984 ? 2004
Küüniline ja sapine ja irooniline ja naljakas rämeesseistika, hullumeelse proosa ja perverdi luule. Ilus nagu ootamatu sahmakas sapisegust okset täiskuuöises vihmasajus. Kõik oluline on ses teoses kirjas. Keeletoimetaja Sven Maanso, kujundaja ja küljendaja Marge…
-
Suurima valikuga on-line-raamatukauplus Eestis ? üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus Küütri 16,
E ? R kl. 10 ? 18, tel. 07 441 627,
faks 07 423 345, e-post: kriso@kriso.ee
APOLLO RAAMATUKAUPLUSED
Tallinnas Viru 23 avatud E ? R kl. 10 ? 20,
L kl. 10 ? 19, P kl. 11 ? 16.
Tartus Ülikooli…
-
Kui eesti kirjanduses puudub sellise þanri nagu poeetiline essee traditsioon täielikult ? juba ainuüksi sõnade selline järjestus tekitab, nagu ma kogenud olen, mõningast hullumist ? siis prantsuse kirjanduses on see juba vähemalt alates Valeryst, võibolla ka Baudelaire?ist, võimalik aga, et juba veelgi varem, täiesti enesestmõistetav, paratamatu ja loomulik*. Enesestmõistetav on see, et autoril on midagi öelda (mis on esseeþanri alguspunkt) ning et ta tohib ja suudab…
-
Kuna ma ei tahaks hakata loetlema kõiki romaani sisse kirjutatud teemasid (neid on palju, iga teema jaoks leiduks ka pealkiri), siis räägiksin iseendast. Kuid ainult seoses ?Igavese unega?. See, et lugedes loeme iseendid, on selge igale lugejast siilile, mis on ka võrdlemisi kergesti jälgitav ja tuvastatav, tuleb ainult meelde jätta kõik need ?samatunde? korrad ja hetked, mis raamatut lugedes tekkisid. Siit jõuame ülilihtsa teose väärtushinnangu valemini:…
-
Kui eesti kirjandusmaastikus poleks kriminaalromaani þanril ikka veel nii halb konnotatsioon küljes, võiks Eeva Pargi uut romaani kergelt ja hea meelega ?väga heaks kriminulliks? tituleerida. Kuid nagu sõnast ?kriminullgi? juba näha, ei võeta kriminaalse kallakuga tekste siinmail veel päris tõsiselt, vaid pannakse neid pigem ?nullide? lahtrisse. Miks see nii on, pole mul kavas pikalt lahti harutada, aga meelde tuletada tasuks küll, et maailmakirjandus tunneb ju väga…
