-
Selleks, et mõista seda arvustust, pean vajalikuks ära märkida, et käesolev raamat on kolmas mulle arvustamiseks pakutu; kahest eelmisest loobusin, sest need ei kõnetanud mind ja ma ei soovinud lihtsalt lahmida, lihtsalt halvasti kirjutada. Mõnes mõttes avab see olustikuline seik ka Eesti luule konteksti: umbes ainult 1/3 Eesti luuleraamatutest kõnetavad mind kui üht (potentsiaalset) lugejat. Suurem osa kõnetavad kedagi teist (?) või ei kõneta üldse kedagi…
-
Debüüdihirm ja ärevus on Kaevatsil õnneks juba selja taga. Uut raamatut alustab luuletaja kauni motoga, mis ka kokkuvõttes kenasti haakub ülejäänud kirjutisega ning loob fooni, mis annab natukenegi aimu autori taotlustest. Eelkõige tunneb ta ennast inimteadvuse teisel tasandil olevat s.o. illusionist köiel /?nagu illusionist, kõndisin nööril ja / riskisin õndsusesse kadumisega?/ (lk. 9). Ehkki juba tüütuseni tuttav köielkõndija kujund, on sel siiski hea põhjendus olemas. Ning…
-
Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga…
-
Kui te mulle külla tulete, siis peale lahtise püksiaugu hakkab järgmisena silma elutoa päikesekollane toon, taamal terashall magamistuba. Kogu maja värviküllus on Toomas Volkmani välja mõeldud. Kui tulime lagedale ideega, et magamistoa seinad võiksid olla terashallid, hoidsid kõik kahe käega pead kinni.
Nüüd on magamistoa metallikhallidele seintele kontrastiks erkroheline voodikate ja tindisinised padjad. Elutoa kollasesse pidid tulema helesinine sohva ja tugitool. Kuna see idee tundus algselt…
-
Sellega raamatute ühisosa lõpebki, sisust rääkides paralleele tõmmata ei saa. Ega tohigi, sest Paavle on ikkagi professionaal (juba esimesed read kuulutavad, et poeet jääb poeediks ka siis, kui ta parasjagu ei kirjuta), Oopkaup ja Kuusk aga pesuehtsad amatöörid. Paraku ei ole erinevalt muudest spordialadest kirjanduses palgakategooriad ja muud staatused paigas ning seetõttu jääb häguseks, mitmendas liigas Oopkaup ja Kuusk Eesti meistrivõistlustel luuletamises esineda tohiksid.
Igatahes…
-
Kui ma ise teaksin, siis jätaksin luuletamise järgi, või teaksin, mis on luuletamine, ja seepärast ei luuleta. Aga ma ei tea kumbagi, mis on luule ja miks ma luuletan. Sellepärast on see üks vastik kohustus.
Mis on see vedru, vajadus ja tung luuletada? Millest on see luule tingitud?
Minu valest kehaehitusest.
Millal sünnitakse luuletajaks?
Siis kui lugemine selgeks saab.
Kas selles elus, või ümber, või üldse?
…
-
Sihtasutus Jaani kirik eemaldas aprillis 2004 autorit teavitamata riikliku muinsuskaitseameti poolt 1998. aastal tellitud vitraaþakna. Aken võeti eest autori õigusi rikkudes ja akna metallstruktuur lõigati ketaslõikuriga tükkideks. Vitraaþakna avasid pidulikult 18. I 2001 Prantsuse vabariigi suursaadik hr. Jean-Jacques Subrenat ja Tartu linnapea Andrus Ansip. Aken valmis kahe Prantsuse kodaniku 120 000-kroonise annetuse toel. 2002. aastal sai Tartu Jaani kiriku vitraaþiprojekt Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia.
…
-
Viiu HärmÕHUAKEN
Poeetiline romaan unistustest ja haigusest ja maailma tajumisest? Nõtkes keeles kirja pandud. Kujundanud Anneli Navi. Varrak, 2004. 280 lk.
KivisildnikVALITUD TEOSED I Jutustused ja romaanid 1984 ? 2004
Küüniline ja sapine ja irooniline ja naljakas rämeesseistika, hullumeelse proosa ja perverdi luule. Ilus nagu ootamatu sahmakas sapisegust okset täiskuuöises vihmasajus. Kõik oluline on ses teoses kirjas. Keeletoimetaja Sven Maanso, kujundaja ja küljendaja Marge…
-
Kui eesti kirjandusmaastikus poleks kriminaalromaani þanril ikka veel nii halb konnotatsioon küljes, võiks Eeva Pargi uut romaani kergelt ja hea meelega ?väga heaks kriminulliks? tituleerida. Kuid nagu sõnast ?kriminullgi? juba näha, ei võeta kriminaalse kallakuga tekste siinmail veel päris tõsiselt, vaid pannakse neid pigem ?nullide? lahtrisse. Miks see nii on, pole mul kavas pikalt lahti harutada, aga meelde tuletada tasuks küll, et maailmakirjandus tunneb ju väga…
-
Või mõjub hoopis see, et Eeva Park, tuntud luuletaja, puändikate novellide ja perekonnateemaliste romaanide autor, on ootamatult väljunud ?mahapandud? piiridest ning kirjutanud midagi, mis pigem ajakirjanduse ja musta kroonika kui moodsa eesti kirjanduse materjaliks arvatuna mõjub nagu fotorealism? Tulla 120 aastat pärast Vildet jälle Vildega, ärritada seltskonda ning kriitikuid ja seada kirjandusloolased ?tõsielu tegelikkuse ette? ? kas pole see anakronistlikki?
Ja mis veel painavam: kirjutada nii,…
