
Mikk Tšaškin luuletab korralikult, kohati meisterlikult, aga paraku muutuvad kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil loodud tekstid lugejale kiiresti etteaimatavaks.

Kas ja kuidas muutub sõja käigus Venemaa demograafiline olukord? Milline koht ja saatus on seal meie hõimurahvastel ja kelle võimuses on seda muuta paremuse poole?

Selle „Loomingu Raamatukogu kuldsarja“ raamatu motoks sobib lause: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

Anna Englund on mänginud „Puust palitus“ vanade naistekaklišeedega ja meisterdanud neist uue aja sisuka ajaviite.

Tõnu Õnnepalu „Udu“

Anti Saar: „Joonistan näiteks diivanil „Esimest stuudiot“ või midagi säärast kuulates. Selle saate ajal on väga hea puid joonistada: saatekülaliste jutt on sageli puisem kui ükski elus puu.“

Harjutamise abil võib tekkida oskus paratamatusega leppida, ehk isegi selle mustast ja hirmutavast mülkast midagi lohutavat, midagi uut leida.

Keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti.

Rein Raua romaani „Katkurong“ peategelase silme all võtab maailm ühtviisi suuna tundmatusse nii 1911. kui ka 1933. aastal.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.