-
Mida huvitavat uues kirjandusajakirjas on? Äärmiselt raske ja ennatlik oleks praegu väita, kes ja kas neist avaldatud noortest autoritest end eesti kirjandusmaastikule rebivad, ent huvitavaid ja lootustandvaid tendentse võib mitmete noorte autorite loomingus kindlasti märgata.
Kriitika rubriik lükkab ümber arvamuse, nagu loeksid tänapäeva noored ainult Harry Potterit ja Internetti. Arvustused veenavad, et noored autorid loevad erisugust kirjandust, mõistavad seda, oskavad oma ajaga seostada, tekitavad tekstide ümber…
-
Vladimir Beekman äratab tähelepanu juba ainuüksi oma sünnipäeva tõttu: ta on sündinud Tallinnas 23. augustil 1929 ja täpselt kümme aastat hiljem, 23. augustil 1939 sündis Moskvas nn Molotovi-Ribbentropi pakt. Ilmselt ei ole Beekmani sündimisel ja mainitud paktil mitte mingisugust põhjuslikku seost, on vaid n-ö mnemotehniline, mälu abistav konnektsioon (ühine kuupäev jne). Lühidalt – päev jääb millegipärast meelde. . . . Beekman on viljakas, ehkki mõnevõrra minevikuline, n-ö nõukogulik, tänases…
-
Oleme teiega mitmeid kordi nii Pariisis kui Tallinnas koos istunud, kirjandusest rääkinud ja tõlkeprobleeme arutanud. Seekord aga teie Pika tänava korteris, kus toad toredasti üksteise järel anfilaadina reas. Olete meie kirjarahva, ja üldse eesti rahva silmis pjedestaalile tõusnud oma suursaavutusega, “Kalevipoja” tõlkega prantsuse keelde. See avaldati eelmisel aastal Pariisis. Kuidas ometi sai ühest prantsuse poisist pisikese põhjarahva keele tundja ja selle kirjanduse tõlkija?
Sündisin Lõuna-Prantsusmaal Ardèche’is apteekrite…
-
Piret Bristoli “Sõud” täidab oma ilmse eesmärgi: see on üsna häiriv raamat, mille läbinärimiseks peab lugejal olema mõningaid masohhistlikke kalduvusi. Tahtmata nõustuda Rolf Liiviga, kes 17. juuni Sirbis leidis, et “elu varjukülgede” kujutamist peab tingimata tasakaalustama helge ja ülesehitav motiiv, tuleb tunnistada, et “Sõud”, kus selline alge täiesti puudub, mõjus mulle vaimse klistiirina.
Kõigi eelduste kohaselt oleks vaade naissoost minategelase mõttemaailma pidanud olema pelutavaim kogemus, eriti…
-
Viktor Pelevin. Arvud. Varrak, 2005. 232 lk.
“On tõsi, et ma ohverdan palju kujutlusele kohusest,
mis eksisteerib ainult minu peas.”
Printsess de Cleves Madame de la Fayett’i samanimelises romaanis.
Üks levinud ning Pelevini enesegi võimendatud klišee tema loomingu kohta vannutab uskuma, et kogu sel kamarajural ei ole mingit mõtet ega sihti. Tegemist on suvaliste assotsiatsioonidega, mis ujusid pähe à la kärbseseeneleotist solgutades. Kõik on kirja pandud pulli pärast.…
-
Kuidas peaks elama naine, kelle peas haigutab auk või nina asemel veritseb kärsatüügas? Kusagil idamaal tegi ta riiklikust missioonist kantuna rasket tööd, kuid nakkus pandeemiasse ning miski linnugripp või Ebola viirus lõid koleda templi surmani palgesse. Ja mida tunneb nüüd see naine, kui tänaval vastu astuvad eurooplased temale pilgu vilksavad ja siis automaatse jälestusega eemale vaatavad? Vahest oleks tema enesetappki looduse seadmusega päri.
Noor veteran kaanib viina
Mehel…
-
Need kaks suurt voolusängi jooksevad Oskar Kruusil mõnikord kokku, tulemuseks kirjandusloolisel materjalil põhinev ilukirjandus, faktipõhine fiktsioon. Selline oli eelmisel aastal ilmunud Valter Kaaveri päevik “Vabakäiguvang”, mis tekitas isegi kenakese müstifikatsiooni. Selline on ka Kruusi värskeim raamat “Pühajärve armastajad”, mis sisaldab seitse proosapala (novellideks, nagu alapealkiri need väidab olevat, ei tahaks neid nimetada) seitsme eesti kirjaniku suvisest Pühajärve-kogemusest. Kirjanikud, kelle side selle järvega Otepää külje all on…
-
Mina nimetatud kategooriatesse ei kuulu. Ja taevas teab, kas ma olekski suutnud “Musta kaardiväge” lugeda, kui see poleks olnud vana semu kirjutatud – ja kui kusagil minu kuklas poleks selle teksti mõjul ärganud ühe samuti surnud mehe liigpaljukuulatud libahundihääl, mis Eestimaal ebapopulaarses keeles laulis viimasest kangelasest ja veregrupist varrukal.
Jah, Lew kirjutas alati karmidest meestest karmis maailmas. Aga selles viimases raamatus – mida ta ise näha, näppida…
-
Karl Martin Sinijärv: Sass Henno tükib kirjandusse meeldiva jõulisusega. Romaan(i esimene osa), lasteraamat, heldekäeline avalik suhtlus, esinemised (noortele) lugejatele jne. Tõsi, see tulemine olnuks vähemasti mu jaoks muljetavaldavam, kui esikromaan “Mina olin siin. Esimene arest” tulnuks kõige täiega, mitte vaid avakolmandiku ulatuses. Praegu kummitab ka tema puhul see Eesti uuema aja romanistide häda, et nn romaanid pigem jutustuse mõõtu kipuvad olema (kui töökad ja tulemuslikud ulmikud…
-
R. Viidalepp tundis kogu elu huvi teiste rahvaste folklooriuurimuste vastu. Tema ülikooliajal ilmus rahvusvahelisse käibesse vene uurija Mark Azadovski uurimus “Eine sibirische Märchenerzählerin” FFC 68 (1926). See oli uus suund seni valitsenud geograafilis-ajaloolise ehk soome koolkonna kõrval, kus jälgiti materjali ja selle levikut ega arvestatud eriti jutustajat. Azadovski aga uuris just inimest, jutustajat. Ka R. Viidalepp on pööranud suurt tähelepanu eesti rahvaluuleteaduses ka veel 1960. aastatel…
