-
netifoto
“Igapäevased praktikad. Tegemiskunstid” on mitmeski mõttes ebaharilik raamat. Igapäevaelu nagu kõndimine, rääkimine, lugemine, sisseostude tegemine või toiduvalmistamine näib kuuluvat pigem XX sajandi II poole kunsti või kirjanduse huvisfääri (mõelgem kas või Andy Warholi kuuetunnisele filmile “Uni”), Michel de Certeau’ teos on aga sündinud riiklikult tellitud uurimisprojektina. Lugeja võib selle peale oodata statistikast ja näidetest pungil lehekülgi, kuid leiab eest hoopis tavaliste toimingute teemalise teoreetilise arutelu, mis…
-
erakogu
Michel de Certeau (1925 – 1986) on vaieldamatult üks XX sajandi teise poole erandlikumaid prantsuse mõtlejaid, kutsumuselt jesuiidipreester, oli ta üks Jacques Lacani Ecole freudienne’i asutajaliikmeid, A. J. Greimasi semiootikaseminaride sagedasi külastajaid, mitmete Prantsusmaa ja Ameerika ülikoolide õppejõud, ühtaegu ajaloolane, psühhoanalüütik, teoloog, filosoof, antropoloog. Enne kui peatume tema kireval loometööl, palun teil iseloomustada Michel de Certeau’d inimesena ja paigutada ta prantsuse intellektuaalsele pildile.
Michel de Certeau on…
-
Albert Speer, MÄLESTUSED. Varrak, 2005. 640 lk.
Albert Speer, härrasmees-nats, on saatuse tahtel jäänud huvitavaks legendiks heast natsist. Halbadest natsidest nagu Hitler, Himmler, Goebbels, Göring ja teised vähem tuntud kaasaegsed eristab teda kõrgema keskklassi päritolu, tehniline taip, kõrgem haridus ja romantiku oreool. Göringi alatasa mainitud joviaalse poollabasuse taustal tundub (tundus?) Speer justkui ilmutus teisest maailmast. Kolmekümnendate Saksamaal räägiti Wilhelmi ajastust umbes nii, nagu viiekümnendate Eestis Eesti ajast…
-
1946 pidi ta Nürnbergis üles poodama. Ta pidi jagama Hitleri kindralite, välisminister Ribbentropi ja kõigi teiste valitsuse tippjuhtide saatust – muidugi mitte nende, kes olid jõudnud põgeneda Mehhikosse, Brasiiliasse või teinud enesetapu.
Ta oli kindel, et 15. ja 16. oktoobri vahelisel ööl hüütakse ta nime ja viiakse Nürnbergi kohtusaali kõrvale vangikambrisse, sealt edasi, käed selja taha seotud, kohtumaja ajutisse võimlemissaali, kus seisis võllapuu. Ta nimi jäi välja…
-
Tali valla ajalugu. Kehtestatud Tali valla volikogu määrusega 10. 10. 2005 nr. 4. Tali 2005. Kirjutas Kivisildnik. 31 lk.
Olen kuulnud küll, et inimesed on raamatut lugedes ennast seaks vihastanud, taevasse tõusnud, naeru- või nutukrambid saanud, ka kirgastunud. Aga vägilasetunnet ei saanud ilmselt isegi Valmar Adamski oma kirjatöid üle lugedes kätte. Mind seevastu haaras vägilasetunne Kivisildniku “Tali valla ametliku ajaloo” üheksandal leheküljel, kus on otsesõnu öeldud, et…
-
Viimase kümmekonna aasta kodumaises proosas on Raivo Seppo nimi pälvinud teenimatult vähe tähelepanu. 1973. aastal sündinud Seppo tuli kirjandusse novelliga “Surma mõrsja” ajakirjas Noorus 1992. aastal. Kolm aastat hiljem ilmus õudusjuttude kogu “Hüatsintsõrmus” ning viimastel aastatel romaanid “Ahvatluste oaas. Rokokoolik saatusemäng” (2002) ja “Pöörane Villemiine” (2003). Ning kuulu järgi kannab kirjaniku järgmine romaan pealkirja “Fredegunde, Neustria kuninganna”, teemaks siis ilmselt Merovingide-aegne Frangi riik.
Kuigi Seppo raamatute pealkirjad…
-
Zadie Smith, VALGED HAMBAD. Tõlkinud Triin Tael, toimetanud Kärt Hellerma. Varrak, 2005. 558 lk.
Olen viimasel ajal juhtunud lugema juba kaht raamatut, kus keskseks kujundiks on hambad, lisaks sellele veel anekdootlikud, kuid kurvalt tõsielulikud lood hambavalust, hambaauku unustatud puurist jms. Üks neist oli Martin Amise autobiograafia “Kogemus” (“Experience”), mille kaanel seisab põlvpükstes teismeline kutt, pläru hambus. Samas, otse linalakse (nii tundub, pilt on must-valge) selli pea kõrvale…
-
Kellele sa ise praegu säärase suurema töö eest kirjanduses preemia oleksid tahtnud anda? Jääb sul üldse aega kõige muu kõrvalt lugeda?
Kursisolek jooksva, kõndiva ja lendava kirjasõnaga on tõesti liiga lünklik, et julgeda midagi põhjendatut öelda. Lepin sellega, et auhinna endale sain. Kusjuures, nagu tseremoonial ütlesin, tuli see mulle tõesti üllatusena, eriti selle üldmulje taustal, et kõikvõimalikel kunstidel Eestis, kirjandus/luule kaasa arvatud, näib olevat väga hea hoog…
-
seisatan sel minemise rajal
igal unetul ööl
koorin end alasti
analüüsin end harali
pagendan end olnusse
ja jõuan tagasi
tagasi homsesse
mingis hääletus sisemuses
ütleb keegi, et ma olen
tahaks karjuda suures rahvamassis:
“Miks elame sel facking teatrilaval!”
murdumisnurk terav
avastushetk nüri
täna elan nende kahe vahepeal
Mittemidagiütlev täisnurk.
kus viibin –
mingis rõhuvas massis
lahustumatus seisakus
kellegi põlvedel, mis võivad avaneda
Vasaku käe veen on veel vaba.
Jaapanlased teevad ületunde.*
geniaalne – olen seda ise näinud
bussiaknast tehismaailma servalt
seletamatult korrusevirnalt
läbi öise metropoli
tulede rägastikulises vikerkaares
kõrvus mingi…
-
Muide, viimati nimetatud libedustel pole Raudam oma raamatus küll komistanud. See, millest räägib Raudam oma aasta lõpul ilmunud raamatus, on pigem tema visioon suurtest “saurustest” kui nendega kaasnenud legendide kuivetu rekonstruktsioon. Sõnaga – mõte pole mitte niivõrd selles, kuidas asjad paar aastakümmet tagasi rockimaailma suurimate enesehävitajate maailmas tegelikult võisid olla, kuivõrd selles, kuidas näeks see pilt välja praegu. Isegi mitte rekonstrueerituna, vaid psühhedeeliliselt taasesitatuna.
Mis teeb selle…
