-
Ugrilase näitemängulembus hämmastab. Ugrilase näitemängulembus on suisa patoloogiline. Sellest lähtuvalt on omakorda loogiline, et me oleme sunnitud kurtma teatrite vähesuse üle, kuna ühes korralikus Eesti Vabariigis ei saa neid kunagi olla piisavalt ega liiga palju.
Rakveres on Kangro pull ja Rakvere teater. Viljandis on Ando Kivibergi ratsamonument ja teater Ugala. Võrus elas esimese rahvuseepose autor ja nüüd tegutseb seal Võru teatriateljee, mis teeb toredaid etendusi. Üks uusimaid…
-
Näidendid on ehtvadilikud. Mõlemas loos domineerib juba varasemast tuttav humoorikas, inimlikult soojade, kuid hallide karakteritega flegmaatiline absurdiliin. On neis “Unetute ralli” unenäolisi juhtumisi ja linateose “Kohtumine tundmatuga” enesetähtsustamist. Sõda tüütu Ahjualusega või Lydia Koidula kleptomaania tõelised põhjused on muundunud Elvise hulluseks ja iseteadvate vanatüdrukute sürreaalseks koosluseks.
Trompetilugu on õdus sürr kolme üksiku õe, senjoor Hanseni ja sotsiaaltöötaja Pauli (ilmselt homo) hakkamasaamisest. Tooni annavad pagenduses napakad vanatüdrukud-õeksed, kes…
-
Kuuldemäng on konkreetsem, lühem, erilisem ja seetõttu näitlejale ja lavastajale nõudlikum vorm kui lavateater. Äärmiselt oluline on esitatava teksti olemus, see peab kuulama meelitama. Ka teistkordsel kuulamisel jahmatas Mati Undi kuuldemäng “Kas kuulete”, kus Tõnu Oja püüdis võimalikult erinevate intonatsioonide ja häälevarjunditega esitada Gustav Suitsu luuletust “Lõpp ja algus”. Kohalolijate peal “katsetati” ka mitmeid helitaustu, mis kutsusid esile omapäraseid kujutluspilte. Publik oli avatud ja kaasamõtlemisaldis.
Ühiselt…
-
Harri Moritz
Eric Dickensist (ja mõni sõna temaga)
Estofiilist tõlkija Eric Dickens on sündinud 1953. aastal Inglismaal, Dowsburys. Hariduse on ta omandanud East Anglia ülikoolis. Praegu elab Hollandis ning tema põhitööks on ilukirjanduse tõlkimine eesti, hollandi ja rootsi keelest. Varem on tema tõlkes ilmunud Jaan Krossi teosed “Silmade avamise päev” (1995, Harvill Press) ja “Paigallend” (2003, Harvill Press), lisaks hulgaliselt erinevates väljaannetes ilmunud lühijutte, näidendeid ning luulet.
Miks…
-
Minu esimene kokkupuude Vana-Kreeka müütidega oli enne n-ö ametlikku harimist, enne, kui kooliprogramm jõudis ajaloos vanaajani. Loomulikult oli teejuhiks “Vana-Kreeka muistendid ja müüdid”, suureformaadiline ja hästi kujundatud raamat. Ei tea, paljud inimesed tegelikult on viitsinud selle poolkohustusliku raamatu läbi lugeda, ent minule jättis see juhuslikult raamatukoguriiulist leituna väga sügava mulje. Need olid muinasjutud, kuid hoopis teismoodi kui punamütsike ja kompanii. Tänu sellele raamatule läks ka ajalugu…
-
Kõik oli ilus. Pildil: Karl Martin Sinijärv (žürii esimees), Svetlan Semenenko, Kristiina Ehin, Gohar Markosjan-Käsper, Aare Pilv, Anu Saluäär, Piret Raud, Aino Pervik, Merle Karusoo, Lembi Loigu, Heili Einasto, Veronika Kivisilla ja Risto Järv.
Luuleauhinnad
Kristiina Ehin
Kaitseala”Jürgen Rooste“Ilusaks inimeseks”
Lastekirjanduse auhindPiret Raud
“Sanna ja salakütid”
DraamaauhindMerle Karusoo
“Misjonärid”
Esseistika auhindMadis Kõiv
“Luhta-minek”
Ilukirjanduslik tõlge
võõrkeelest eesti keeldeAnu SaluäärVilhelm Mobergi
“Sisserändajad”
Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeeldeHeili Einasto, Lembi Loigu,
Veronika Kivisilla, Risto Järv“Estonian…
-
Mehis Heinsaar, Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa. Tuum, Tallinn 2005, 246 lk.
Mehis Heinsaare “Artur Sandmani lugu” on hea näide raamatust, kus kogusumma on väiksem selle osadest: raamat kubiseb lõbusatest seikadest, jaburatest tegelaskujudest ja absurdsetest juhtumitest, kuid nendest ei moodustu narratiivi ja kohati päris säravatest momentidest kooslus vajub pealisehitise raskuse all nagu vesi liiva. . . .
Heinsaar püüab luua maagilise maailma, panna teose nimikangelase elama läbi tema…
-
Hando Runnel, Sinamu. Ilmamaa, 2005. 102 lk.
Lugesin paar aastat tagasi üle kogu Runneli luule ja olen sellest saadik mõelnud, et hädasti kuluks ära üks suur Runneli luulevalimik, selline, nagu tema põlvkonnakaaslastelt on viimaste aastate jooksul järjest ilmunud. Tegemist on lihtsalt väga hea luulega, mis aga nüüdses ajas on jäänud kuhugi tagaplaanile – on ju küll mitmeid Runneli “mantlipärijaid”, kes kirjutavad rustikaalse intonatsiooniga lihtsamarütmilist luulet, kuid “Runnel…
-
Elo Viiding on praegu kõige vastuolulisem Eesti luuletaja. Arvestades, et kirjandusvestluses on selline hinnang vaat et kõige positiivsem, mida anda saab, peab seda veidi seletama – miks ei mahu teisi tema kõrvale selle magusa koha peal. Esiteks, ei ole ühtegi nn skandalisti-luuletajat, kes kirjutaks Viidinguga samal tasemel. Teiseks, keegi teine lihtsalt ei ole nii vastuoluline: seda, mida Viidingu kohta saab head öelda, võib samal ajal pidada…
-
Esimene tsükkel ei jäta seedimis- või kohanemisaega, “Kaltsude raudne sisu” avaneb kohe oma intensiivsuses ja teatavas raskuses. Lõpp tundub kuidagi vahetum – ehk on see intensiivsus rohkem hajutatud või lugeja vastuvõtuvõime lihtsalt kohanenud. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti (lk 7) ja sealsamas – Midagi polnud varjata, iseennastki mitte. Edasi tuleb energiajoovastus (“Energia”), mis korrakski ei tundu oma rütmi ja pidevust kaotavat. Algus ei…
