
Carolina Pihelgas näitab romaanis „Lõikejoon“, et vägivaldsest suhtest väljaastumiseks on ennekõike vaja muudatust iseendas.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Missugune oleks üksteisest hoolimise tulemusel sündiv kultuur?

Joonas Veelmaa: „Tähtis on see, et teos läheks inimesele korda. See on parim asi. Võitja nime ei mäleta järgmisel aastal keegi.“

Elulooraamatus „Süda“ ei täida autor lugeja lootust, et annab oma vanematele andeks ja seljatab raske haiguse, küll aga liigutab armastusavaldusega emale ja tütrele.

Meelis Friedenthal jätkab romaanis „Punkti ümber“ spiritualismi ja okultismi legaliseerimist eesti vaimukultuuri pärandina ja (kunsti)ajaloosündmuste seletajana.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi murdeluulekogu „kivi alla kükakille“ viib tagasi tema lapsepõlvekoju ning tuletab meelde, kui kergelt võib liikuda yhest kohast teise turvaline ja lohutav kodutunne.

„Frankenstein“ pole hea luulekogu mitte sellepärast, et on poliitiline, vaid poliitilisuse on teinud võimalikuks just selle kirjanduslik kvaliteet.

Urmas Vadi on romaanis „Kuu teine pool“ tabanud eestlase olemuse: enim läheb teoses hinge pereliikmete armastus, mis ei vaja sõnu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.