-
Leelo Tungal
TOOMINGAVILU
Toomingavilu on vana sõna –
sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema
jahe,
muidu läheks kevad juba liiga magusaks kätte,
nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –
läila!
Olgu siis pealegi varakevadel õhk magusat valu täis,
aga varbad külmad –
toomingavilu tuletab meelde,
et oled maapealne olevus,
kes siis veel?
Kuuskümmend kilo lendlevat hingelist
toomingate vahel ajaks iseendalegi naeru peale!
Olgu siis pealegi toomingavilu,
aga sirelid?
Jah, nüüd juba õitsevad sirelid, sirelid,
ja ikka…
-
Korduvalt on haridusministeeriumi ametnikelt ning õppekava koostamisega ametis töögruppidelt olnud kuulda, et tööd alles tehakse ning avalik diskussioon õppekava sisu ja olemuse üle seisab ees. Teades, et määrus tahetakse suvel välja kuulutada, oleks siinkohal ehk paslik aeg ka kirjandusse puutuvat diskussiooni alata. Haridusministeerimi koduleheküljelt (http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=4530) leiab vabariigi valitsuse määruse (16. V 2006) õppekava kohta, mis eksitavalt lisatud kuupäevast sõltumata peaks siiski olema töövariant. Määruse jõustumisest räägib…
-
Milline aasta sobiks mõtteroima sooritamiseks paremini kui 1984. aasta? Pärimuse järgi hakkas Matti Moguči luulekogu “Mina – metsikuim mehike” ringlema just sellel aastal, mõistagi mitte raamatupoodide kaudu, vaid käsikirjaliselt ja Matti Miliuse suu läbi. Veider, et teost ei avaldatud 1980ndate teisel poolel, kui dissidendid ja punkarid hakkasid üldiselt põranda alt välja tulema, vaid alles eelmisel aastal, mille saabudes oli nimetatud põrand teabeühiskonna raskuse poolt ammuilma läbipaistvaks…
-
André Gide, Surra, et elada. Varrak, 2006.
Tõlkinud Leena Tomasberg. 50 lk.
Autobiograafiline romaan on üks ohtlik žanr. Ma ei hakka siinkohal heietama näitlemise ja aususe vahekorrast, küll tahan vihjata võimalikule lugeja tüütamisele detailide ja fragmentidega, mis on huvitavad ehk autorile ja tema lähikondlastele. Pole vist üsna mitu aastat end lugemisega nõnda piinanud, et jõuda ükskord teksti tuumani. Ent peaaegu tahaksin ohata, et Gide seekord tuumani ei…
-
“No ja mis siis saab, kui oma süda avada?” Reiko pani, suits endiselt ees, lõbustatud ilmel käed laua peal kokku. “Siis saab terveks,” ütles ta (lk 183). Siis saad terveks, kui sa Haruki Murakami raamatu läbi loed. Võib-olla. Küsimused jäävad teravasse hingemõõka.
Kus on lõpukoordinaat, kus algusehetk. Elu, või valid surma. Elu kui vehiikel, kui tarvitada Peter Brooki/Jerzy Grotowski määratlust. Täius on ju näiline. Jah, me ootame…
-
Magssanguaq Qujaukitsoq
Üle-eelmisel laupäeval Niguliste kirikus Põhjamaade luulet kuulates (ja lugedes, sest eestlastest publikule mõeldes olid korraldajad muukeelse luule eestindanud ja tõlke lehekestele trükkinud), tulid pähe mõned paralleelid.
Üritusele, mida Põhjamaade luulefestivali korraldajad nimetavad õigusega festivali kõrghetkeks, on pandud – võib-olla gooti katedraaliga seonduvalt – ladinakeelne pealkiri “Sequuntur poemae”, mida võiks tõlkida “Nüüd järgneb luule” või “Nüüd tulevad luuletused”.
Kuulates viitteist autorit kolmeteistkümnes keeles oma luulet…
-
Nii et Õnnepalu luuleraamat on küllalt mahukas ja koostisosade poolest kirju. Sellised autori enda koostatud ja tema loominguparemikku esitlevad kogumikud meenutavad peigmehe-ootel pruudi veimevakka, kuhu enda tehtud kõiksorti paremad ja ilusamad asjad kokku on pandud. Ja nii nagu mehelemineja tüdruku varandusekogu on ühe eluetapi mingisugune kokkuvõte, nii on Õnnepalu kokku pandud luulevakk sedasama tema lüürilise mina eluloos. Senisele joone allatõmbamist näib kinnitavat luuletaja isegi: kui esikkogus…
-
Henri Bergson, Loov evolutsioon. Tõlkinud Margus Ott ja Heete Sahkai, toimetanud Margus Ott. Ilmamaa, 2005. 360 lk.
Mis on filosoofia? See küsimus tundub bergsonlikus kontekstis väga asjakohane. Sest bergsonlik kontekst on omakorda XIX sajandi lõpu, üle-eelmise sajandivahetuse kontekst. Tohutult dünaamiline, teaduse ja tehnika väga kiirete edusammude, elukorralduse radikaalse muutumise ajastu, võib-olla lääne kultuuri seni kõige intensiivsem õitseng.
See dünaamika ei jäänud kaasaegsetele sugugi märkamatuks, kuigi sellele reageeriti…
-
Kui aprilli esimesel poolel jõudis Sotši väike Eesti delegatsioon koosseisus Eesti Venemaa suursaadik Marina Kaljurand, konsul Kerli Veski, Ivo Parmas, Ants Paju, Maarja Vaino, Ott ja Merle Saame, võttis meid vastu muidugimõista mahe tuul ja üsna päikseline Ugo Reiljan, kes on samuti kangelane, vähemalt kohalike Kaukaasia eestlaste meelest. “Eesti” on seal võlusõna, tükike heaolu, mis paljudele nn kaukaasia-eestlastele kättesaamatu – meile tundus jälle, et elada palmide…
-
13. aprilli Sirbis ilmus Toomas Raudami tekst “Evelyn Waugh ehk Kuidas olla irooniline kirjanduses”, mis esmasel pilgul arvustas Waugh’ äsja eestindatud romaani “Peotäis põrmu”, kuid hoolimata lühidusest ulatus olema ka tähendusrikas essee irooniast kirjanduses. Haakuksin siin eelkõige ühe kohaga, kus Raudam esitab põhinõudeid “irooniliseks kirjanikuks olemisel või selleks saamisel”. Punkt nr 1 kõlab nii: “Kirjuta kolmandas isikus. Mina-vorm toob paratamatult kaasa empaatia, mida oleks parem vältida”.…
