-
Jan Kausi “Tema” on sel aastal enim
metateksti inspireerinud raamat.
Lähiajal ilmub sellest teine trükk
(esimene on läbi).
Väga sarnaselt algavad kaks enam-vähem üheealise kirjaniku teost: 1971. aastal sündinud eestlase Jan Kausi “Tema” (Tuum, 2006) ja aasta varem sündinud sakslase Moritz von Uslari esikromaan “Waldstein ehk Walter Giesekingi surm 6. juunil 2005”. (“Waldstein oder Der Tod des Walter Gieseking am 6. Juni 2005”, Kiepenheuer & Witsch, 2005).
Kummagi…
-
Jan Kaus, Tema. Tuum, 2006.
John Fowles, Maag. Varrak, 2005.
Kas tõesti käivad tuttavad Jan Kausist mõnekümne aasta pärast kaarega mööda, sest Kaus on ju see vanamees, kes hakkab jälle palumata John Fowlesi “Maagist” jutustama? Ei usu. Pole võimalik, et nii hea romaani nagu “Tema” autor jääb elu lõpuni eeskujuna silmas pidama midagi nii kunstiliselt ebatäiuslikku ja inimlikult ebaküpset kui “Maag”.
Kui Fowles hakkas “Maagi” kirjutama, siis puudus tal…
-
Kirjanik on avaliku elu tegelane, tekstide looja ja asjade väljamõtleja. Seetõttu leiab tema talent tänapäeva Eesti ühiskonnas palju rakendust. Kirjutada midagi ühte kohta, kirjutada midagi teise kohta, kirjutada artikkel, arvustus, ülevaade, pidada ettekanne, tõlkida midagi, välja mõelda stsenaarium, koostada kogumik, toimetada see ja teine ja kolmas tekst, kirjutada firmale tähtpäevaks luuletus või ajalehele nädala luuletus, esineda lasteaias, koolis, raamatukogus, firmapeol. Jne, jne. See kõik käib tänapäeval…
-
omnivoorid nagu me oleme
sööme kõike mis ette satub
sööme taimi ja loomi
ja linde ja putukaid
ökotooteid ja rämpstoitu
toorest hakitud
keedetud püreestatud
ühes tükis grillitud
üleküpsetatud ja wrapitud
kõike kasulikku ja mitte
konservantidega ja ilma
geneetiliselt muudetud ja mitte
maitselisanditega ja ilma
seedeorganite ergutamiseks
sööme sütt ja
närime nätsu
veel millegi pärast
närime küüsi
ja üksteise kallal
neelame unerohtu ja raamatuid
vahel peame alla neelama
oma keele
sõnad
ja pisarad
kui suu on täis
õgime silmadega
kõike mis asub me vaateväljas
eriti naabruses elavaid inimesi
nende maju ja…
-
Käesolev kirjutis on otseselt inspireeritud Valle-Sten Maiste arutlusest “Kas raamatukoguhoidja peaks raamatuid lugema?” (vt Sirp 4. VIII lk 3). See pealkirjaks tõstetud küsimus on minu meelest viimaste aastate eestikeelsuses üks paremaid. Sellesse on kätketud midagi tänasele Eestile/maailmale olemuslikku, see on umbes seesama kui küsida – kas hambaarst peaks hambaid nägema? Selles küsimises on midagi hamletlikku – to be or not to be? Iseenesest ju naljakas, ja…
-
See viimane variant kahjuks ei tööta, Eesti Raadioga on kirjanike liit tol rajal juba liikunud, aga autoriõiguse seadus seda lihtsalt ei luba: kirjanike liit peaks sel juhul tööle hakkama hoopis teistsugustel alustel, umbes nagu Eesti Autorite Ühing, kellele küll ükski asutus maksmata jätta ei julge. Kirjanikke pole see organisatsioon oma hõlma alla tahtnud lihtsalt seetõttu, et raha, mis sõnakunsti vallas liigub, on liiga pisike. Nõnda ongi…
-
Pealkiri on retooriline, kirjanikel pole hetkel mingeid eeliseid. Pankurite, vandenõulaste, kirjastajate, poliitikute ja muude selle maailma kiskjate ees on kirjanikul ainult üks eelis. Kirjanik kirjutab. Aga sellest kordumatust võimest ei ole meil mitte midagi kasu, sest meie tugevusega käib kaasas saatuslik puue: nimelt kirjanik peab kirjutama. Kui on õige kirjanik, siis ta lihtsalt ei saa teisiti.
Head kolleegid, me oleme täpselt sama nutuses olukorras kui nümfomaanid –…
-
Kui Kivisildnik avaldas oma jahmatust Koolibrilt saadud kirja üle, milles kirjastuse juhataja küsis luba avaldada tema luuletus ühes õpikus, pakkudes selle eest honorari 77 krooni (miinus maksud, teadagi), kinnitades, et kui poeet pole kahe nädala jooksul vastanud, loetakse autori vaikimist automaatselt nõustumiseks, siis soovitasin tal vastamisega kiirustada, sest augusti teisel poolel peaks ju enamjagu uutest õpikutest juba trükikojas või valmis olema. Mõistes Sveni solvumist – mitte…
-
Niisiis, probleem number üks: autorite soov mis tahes väljaantavates raamatutes oma tekste avaldada tuleks välja selgitada tunduvalt varem kui kaks nädalat enne raamatu trükkiminekut konkreetsete, asjalike ja vastaspoolt arvesse võtvate argumentide toel. Autorilt loa küsimine ei seisne üksnes autori teavitamises kirjastuse plaanidest tema kirjutatud tekstimaterjaliga, vaid üheselt mõistetavates kokkulepetes, mis rahuldavad ka autorit.
Kui autor mingil talle teadaoleval põhjusel keeldub oma (või kellegi teise, kelle õigusi…
-
Eesti Kirjanike Liidul paraku selline hinnakiri puudub ja seda pole ka kunagi olemas olnud. Küll alustas paar aastat tagasi juhatus koos mõne liidu liikmega info kogumist makstavate honoraride kohta ja sellest lähtuvalt soovituslike miinimumhonoraride väljatöötamist. See töö jäi siiski tookord pooleli. Üheks poolelijäämise põhjuseks oli kindlasti ka see, et enamasti on leping autorite ja kirjastajate vahel individuaalne ja iga autoriga peab kirjastus eraldi läbirääkimisi. Liidu hinnakiri…
