-
Peeter Sauter. Laiskade laste raamat. Illustreerinud Alvar Jaakson. Huma, 2006. 48 lk.
J. R.: Kui Sauteril ilmus mõni aasta tagasi lastega kahasse kirjutatud “Laste raamat”, olin vaimustuses. See polnud veel ehk nii morbiidne, nukrik ja julm nagu “Laiskade laste raamat” kohati, aga sedavõrd absurd ja lapsiku loogikaga, et lugesin seda esmalt koos lapsega – mühinal ühe jutiga läbi (nagu nüüd hiljuti tolle “jätkuosagi”) – ja hakkasin siis…
-
Rahvas on järjekordselt oma sõna ütelnud ja riigikogu selleks korraks siis jälle valitud, kusjuures “rahvas” on käesolevas kontekstis üpris laialivalguv mõiste. Eestikeelne inimene kipub siinkohal millegipärast alati mõtlema nn eesti rahvast, s.t eestikeelsetest eestlastest koosnevat kogumit, mingit Kungla rahvast, kes laulusõnade järgi “kord istus maha sööma”, nii et vana Vanemuine ise olevat seepeale läinud “murumaal kandlelugu lööma”. Pärast olevat see Kungla rahvas saanud veel murueide tütreid…
-
Raamat räägib roosiristlastest evangeelsete jalgratturite ülemaailmsest ülestõusust, mis algab sellega, et jalgratturid loovad 1928. aastal Franz Ferdinandi mõrva ettevalmistava grupi, et ta siis 1914. aastal tappa, sest Franz Ferdinandist on saamas geniaalne keiser, kes laiendab Lääne-Rooma keisririigi valdusi endise Bütsantsi territooriumile ning ähvardab seeläbi tuua kaosesse ratsionalistlikku vaimu. Igal juhul ei lähe see korda ja lääs peab leidma oma hädise lõpu.
Sarnane viiteline ja vihjeline kirjusus,…
-
Pentti Saarikoski, On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevaraamat.
Tõlkinud Piret Saluri.
Kirjuta luuletusi, tee tööd demokraatia teostumiseks, aga ära kujutle, et kirjutamine võiks sind iial õnnelikuks teha või et demokraatia kunagi teostub.
(Saarikoski, lk 243.)
1.
Inimene on nagu lapse soditud joonistusvihik: ei raatsi seda kõike ju ära visata, kuigi otse midagi teha taga ka enam pole, ja kui ühe lehe juba välja rebid, läheb tervikust miskit kaotsi.…
-
Populaarteaduslik hüpotees, et “kui naine laevas, siis laev põhjas” ei leia Klaus Hympendahli raamatu põhjal just üleliia palju kinnitust. Tõsi, mitmesuguse ebausu tõttu suhtuti naistesse pardal kuni XX sajandini üsna vastumeelselt (eriti sõjalaevastiku puhul). Ometi käis see eeskätt ikka madalama klassi naiste kohta: kuis saigi kapteniproual ja valitseva aristokraatia emandatel olla hukutavat mõju, kui laev sageli just nende endi nimega ristiti. Hympendahl vestab meile, et sageli…
-
Me jooksust on saanud
suur lonkav minek,
silmades kevade
närtsinud sirel.
Me rõõmust on saanud
kurb naer,
rusikas peos
võimetu raev,
võimetu valu, võimetu soov
olla veel terve, õnnelik, noor.
***
Kuhu külvaja kõnnib?
Läbi elu viib ta rada.
Must maa vaid vaatab, sõnnik.
Ja õhtupäike madal.
Kuhu külvaja kõnnib?
Miks on tal minna vaja?
See maa on püha, õnnis,
kuhu viljateri sajab.
Püha, õnnis on ka käsi,
mis kingib meile kulda –
viskab kuni väsib…
-
Paraku oli nimetatud poliitika väär, kujuteldav kuningriik kadus ja dünastia lõppes sõna otseses mõttes põrgu väravas. Ent midagi jäi ka Tallinna Toompeale: sinna jäi Kreutzwaldi järgi vana Kalevi haud. Eepose teses loos öeldakse otsesõnu: “Kes see käiessa Tallinnas / Silmi oskas sirutada, / Küllap nägi kalmuküngast, / Kuhu pärastpõlve rahvas / Uhkeid hooneid ehitanud, / Teinud kena kirikuda. / Kohta praegu kutsutakse / Tallinna Toompea mäeksi.…
-
Avo Üprus, Toompea vang. 2007, toetanud
Veel paar päeva tuleb telest, raadiost, lehtedest ja paranoikule küllap ka triikrauast labaseid lubadusi, häbematut valet ja retoorilist hämu, et raha kummardama eeldatud eestlane just selle numbriga parteiinimese ennast Toompeale esindama valiks. Siis jutustatakse kokku järjekordne koalitsioon, säravamad lubadused hõõrutakse keskpõrandale ümmarguseks, jäetakse õhku ununema ning kuhugi jäävad ka luuletused.
Pole eriline ime, et riigikogus või ülemnõukogus on pidevalt ka kirjanikud…
-
Foto: Piia Ruber
Täna antakse Adsoni majas kätte Friedebert Tuglase järjekordsed novelliauhinnad, mille pälvisid Mats Traat jutu “Sarviku armastus” (Looming 2006, nr 11) ja Jürgen Rooste “Pornofilm ja pudel viina” (Vikerkaar 2006, nr 6) eest.
Jürgen, ma lugesin seda juttu siin toimetuses enne ajakirjas ilmumist ja lugesin nüüd uuesti pärast hindamist auhinnasäralisena, mitte kui avaldamiskõlbulikku, vaid pärjatud juttu. Lugesin erilise tähelepanu ja huviga. Novell on mõjuv ja ka…
-
1.
Tiina Sepp juhib oma “Peregrina päevikus” (Loomingu Raamatukogu 2007, nr 1-2) tähelepanu sellele, et teelolek, rännak palverännu mõttes, on teatav initsiatsiooniriitus, üleminekufaas inimese elus (initsiatsiooniriitusi on meil järjest vähemaks jäänud ja ühiskonnakorraldus ning riiklik-poliitilisel tasandil kultiveeritavad väärtused soosivad süvenevat infantilismi). Ja samas tõdeb, et kirjanikud-kunstnikud-boheemid on iseenesest alalises “üleminekufaasis”. See tähendab, et teatav vaimne kogemus eeldab kohatust, järjekindlast ja paekivisest identiteedist loobumist. Ma olen alati ja…
